#minaka14. Lood 121–130

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

121.

Tegelikult on mul palju lugusid pakkuda. Näiteks 12-aastasena olime koos sõpradega külapoe ees ning seal ees olev külajoodik tegi mulle käele musi ning ütles, et ta tahab mind kallistada ja minuga tantsida. Kuna mu sõpradel oli väga naljakas ning ma ei tahtnud ka üle reageerida, siis tantsisingi temaga. Ta hakkas kätt allapoole libistama 3 tantsusammu jooksul ning mul õnnestus ta eemale lükata ning sõpradega ära joosta.

Aga neid on veel palju. Mind on liinibussis seistes krabatud tagumikust (näiteks kui olin 13) ja tehtud väga imelikke kommentaare vanemate inimeste poolt ka taolises avalikus kohas (näiteks, et mis aluspesu mul jalas on). Vahepeal olin muutunud juba nii immuunseks sellele ja mu reaktsiooniks oli vaid käe eemaldamine teatud piirkondadest ning situatsioonist võimalikult kiire eemaldumine (näiteks siis bussist lahkumine). Eeldasin, et selle põhjuseks on alati lihtsalt see, et mulle öeldi, et ma nägin tunduvalt vanem välja ning süüdistasin end selles, et mu keha on liialt juba arenenud.

Samuti vägistati mind esimest korda 14-aastaselt 25-aastase inimese poolt, kuid sellest ma pole valmis siiani (6 aastat hiljem) rääkima. Ma süüdistasin pikalt ennast selles, et ma kivistusin ning ei suutnud karjuda appi ega midagi. Kui enesemääratlusiga oleks juba siis olnud kõrgem, siis oleks see olnud igal juhul kriminaalne.

122.

Ma ei tea kui vana ma täpselt olin, aga koolis ma veel ei käinud. Olin oma sugulaste juures juuni alguses. Teised lapsed käisid koolis siis veel.

Mu sugulane, kes käis juba koolis, tuli koju ja ütles, et ta näitab mulle midagi, mida teha ei tohi. Kutsus mind telki. Ma ei osanud midagi halba aimata ka, sest ta oli mulle väga lähedane ja kallis sugulane. Kui ta käskis mul pikali heita ja püksid ära võtta olin ma väga segaduses ja ei saanud täpselt aru, miks või milleks. Tegin nagu ta palus. Ta käskis mul sulgeda silmad ja sellest mitte kellelegi rääkida. Pole siiani juhtunust rääkinud. See sama sugulane on ju väga tore ja viisakas poiss ning keegi ei usuks, et ta millekski selliseks valmis oleks.

123.

Olime umbes 14–15-aastased, ja olime sõbrannaga Tartu kesklinna alkoholi tarbimas. Liikusime linna peal ringi ja mingi hetk kohtusime ühes kiirtoidu kohas võõraste meestega, kes kutsusid meid enda juurde jooma. Me läksime, pahaaimamatult. Sõbrannal oli kleit seljas ja nende korterisse jõudes hakkas üks meestest sõbranna jalgu katsuma. Sõbranna ja too sama jalakäppija läksid mingi hetk välja suitsule, kus ta siis üritas sõbrannat suudelda ja kätt kleidi alla ajada. Sõbranna jaoks oli see ebameeldiv. Ilmselgelt olid meie ja meeste nägemused sellest õhtust erinevad. Oli aru saada, et suitsult naastes arvasid nad, et oleme kindel saak.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kas sind on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud ja sa vajad tuge?

Abi pakuvad seksuaalse väärkohtlemise tugigrupid. Neid saab osaleda, kui kirjutad aadressil tugigrupp555@gmail.com. Pöördujate info jääb konfidentsiaalseks.

Venekeelse grupi aadress on rus.gruppa1@gmail.com.

Mina küll seda ei mäleta, kuid olin vahepeal teadmata põhjusel ühega neist teises toas olnud. Mul ei ole õrna aimugi, kas ta üritas minuga midagi, kuid ühel hetkel tulin sealt ära ja ütlesin sõbrannale: “Me peame siit ära minema.” Minu ainuke mälestus sellest õhtust on, kuidas me tahtsime korterist välja saada, kuid mehed tulid meid füüsiliselt takistama. Mitte päris niimoodi, et natuke tõmbavad käest vm, vaid nad seisid konkreetselt ukse ees, et meil poleks võimalustki. Vaatamata sellele ma ei mäleta, et oleksin hirmul olnud, see oli minu jaoks lõbus olukord. Hakkasime siis plaani pidama, kuidas korterist välja saada ja mõtlesime, et äkki suitsule minnes on meie võimalus põgeneda. Meie õnneks tuli välja suitsule vaid üks meestest ning saimegi sealt jooksu panna.

Tagantjärgi mõeldes võisid nad olla umbes 25–30-aastased ehk siis vähemalt kümme aastat vanemad. Kui me oleks mõlemad iseloomult natuke arglikumad olnud, oleks see õhtu ehk vägagi teistmoodi lõppenud. Ilmselgelt ei osanud me sel hetkel olukorra tõsidust hinnata, kuid nüüd, aastaid hiljem, saan aru, kui vale see kõik oli ning millisesse ohtu me ennast seadsime.

Teine ebameeldiv tõdemus, mille peale tulin alles hiljuti, peaaegu seitse aastat hiljem, oli see, et tolleaegne sõber ilmselt pani midagi mu joogi sisse ja ma ei saanud arugi. Tollal olin umbes 18-aastane ning läksin ühele sõbrale külla, kes oli minust seitse aastat vanem. Jõin tema juures olles vaid ühe õlle, kuid jäin sellest üpris purju – see oli minu puhul ebatavaline. Ma ei olnud huvitatud selle inimesega vahekorda astuma, kuid see juhtus. Järgmisel hommikul oli mul nii paha olla, et käisin isegi oksendamas. Tunnen siiani rõvedust selle vahekorra suhtes.

124.

Olin umbes viieaastane, kui kohtusin esimest korda ühe omavanuse poisiga, kes oli uute peretuttavate poeg. Nii minu kui ka selle poisi emal on olnud mitu meest ja meie mõlema emad on sellised “beibelikud”. Iga kord, kui peretuttavad meil külas käisid, käskisid nad minul ja sellel poisil musitada, nad panid meile erinevaid riideid selga ja tegid pilte, öeldes kogu aeg, et nii nunnu. Mina sain sellest n-ö indu ja tegin kõik musitamised kohustuslikus korras kaasa. Peretuttavast ema avaldas tihti arvamust, et mina ja tema poeg võiks tulevikus käima hakata ja abielluda… Varateismeeas (u 13) käisin selle poisi ja tema perega reisil ja basseinis ujumas. Ma ei olnud eriti hea ujuja ja seda õudsem kogemus algas siis, kui tundsin poisi näppe oma ujumispükste sees. Ta soperdas ja näppis mu suguelundit, mina üritasin täiest väest veepinnal püsida ja soovisin kogu hingest, et poiss lõpetaks. Poisile tundus see “mäng” väga naljakas olevat, mina ei julge enam käia üheski basseinis, kus on veel inimesi. Mul oli selle juhtumi pärast väga piinlik. Mind on veel pärast seda juhtumit palju ahistatud, olen püüdnud sõpradele nendest rääkida, kuid tavaliselt on mind välja naerdud. Ainult sellel põhjusel, et teistel tüdrukutel on veel halvemini läinud. Ma vihkan ahistajaid. Teiste ahistamine on samamoodi vabaduse piiramine, nagu seda on inimvargus.

125.

Teiste lugusid olen lugenud suure, isegi kummalise huviga ja esialgu ohkasin kuidagi kergendatult, mõeldes, et küll mul on ikka vedanud, et selliseid asju pole minuga juhtunud! Nagu paljud teisedki on tõdenud, siis see esmamulje minu enda kogemuste kohta on ikka väga petlik olnud. Tasapisi, ent järjekindlalt, ujuvad nüüdseks esile kõik need lugematud mälupildid juhtumitest, mida ei oleks pidanud juhtuma ja mis on minu käitumist ja enesehinnangut väga sügavalt mõjutanud. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et midagi väga hirmsat minu mälupiltides ei ole, st pole vägistamisi ega ka muud seksuaalvägivalda või ärakasutamist, küll aga on läbiv hirm selliste kogemuste ees ja pidevad kalkuleerimised, kuidas erinevaid olukordi kõige paremini lahendada.

Ühistransport on nüüd tagantjärgi mõeldes üks selline päris oluline koht, millega seostub üpris palju ebamugavaid kogemusi (nagu näha on see samamoodi ka paljudel teistel). Alustan sellest, et olin võib-olla kuskil 7-aastane, kui ühel päeval võidukalt teatasin oma emale, et “mina juba julgen bussis meestele otsa vaadata” (just nimelt meestele). See tähendab, et varem olin lapsena püüdnud piidlevate meespilkude eest põgeneda ja silmi maha lüüa, aga nüüd siis olin arvanud, et suure lapsena ei tasu karta, võib vastu vaadata küll. Ema oli aga korraga mures ja manitses, et ei tasu tegelikult ikka meestele niimoodi pikalt vastu vaadata..

Bussiga sõitsin lapsena palju koolist koju, tuli päris kaua bussis istuda ja tihti olid minu kodupeatuseni jõudes kõik muud klassikaaslased ja sõbrad ammu maha läinud. Buss oli läinud tühjemaks. Ja siis ikka alatihti oli sellist asotsiaalsemat kontingenti ka, kes mitmel korral otseselt tuli juurde, tegi eksplitsiitse märkuse mu välimuse kohta või bussist lahkudes koputas veel ekstra mu akna peale, et midagi öelda. Võisin olla 13–14 ja tundsin end seepärast alati nii halvasti ja süüdi, et olin jälle sellise ebameeldiva tähelepanu osaks saanud.

Bussipeatusest koduni oli ka tükk maad kõndida. Mitmel korral päevasel ajal täheldasin, et tee ääres oli auto seisma jäänud, möödusin kõndides autost ja taipan, et mootor pannakse käima ning auto peatatakse taaskord minust pisut eespool, jalutan taas mööda ja näen, et juht on oma pükstega ametis. Ohh kui ebameeldiv, saan ju kohe aru, mis toimub (isegi kui olen 13–14 ja pole kedagi isegi mitte suudelnud!), aga midagi pole teha ka. Ma ei saa tee äärde metsa hüpata (see tundub jube hirmus mõte), autost kiiremini ka ei saa. Ja ei julge autojuhi tegevusest välja teha, sest mine tea, äkki tuleb autost välja ja tõmbab kaasa. Jõuan koju, kiirest kõnnist higine ja nii kohutavalt paha tunne ja piinlik on. Emale ei räägi mitte midagi, ei teagi miks.

Kui pikk kodutee jäi õhtusele ajale, siis mõnikord avastasin end vaikselt mõtetes argumente läbi hekseldamas, mida öelda siis, kui keegi peaks halbade mõtetega mulle lähenema: “ema kodus ootab”, “vend on sõjaväelane”, “mul on suguhaigus”, “olen rase”. See kõik on seda kummalisem, et ma otseselt sellistes olukordades polnud ju kunagi olnud. Ei saa öelda, et kodus oleks sellest ka juttu olnud (ei mäleta kusjuures midagi konkreetset), või kust täpselt selline sissekultiveeritud tähelepanelikkus ja murelikkus pärit olid.

Ühes tantsulaagris, olin võib-olla jälle kuskil 12 ja 14 vahel, ööbisime ühes võõras koolimajas. Koolimaja hoovis olid vanemad poisid, ikka juba keskkooli lõpetanud. Põnevad, suitsetasid ja jõid õlut. Olid meie tüdrukute grupist väga huvitatud. Alguses oli suurte poiste tähelepanu põnev, aga pärast natuke hirmus ka. Mäletan, et põgenesin tagasi koolimajja ja ei tahtnud enam üldse koolimaja hoovi minna siis, kui esialgne flirt ja nali kuidagi tõsisemaks kiskusid ja nad meid kuskile kaasa tahtsid tirida. Jooksin nuttes ja pisut paaniliselt minema.

15-aastaselt liitusin ühe tütarlaste spordigrupiga, kus olid peamiselt minust mõned aastad nooremad tüdrukud. See oli hoopis ägedamate ja igas mõttes aktiivsemate tüdrukute maailm, sain endale kohe mõned väga head sõbrad juurde. Mõned nendest suhtlesid päris pikka aega kuskil 25–30-aastase mehega ja tema sõpradega, kes esialgu (minu teada) lihtsalt sõidutas neid ja hängis väljas niisama, hankis neile vast õlut ja muud sellist kraami. Mõne aja pärast kuulsin, et ühel ühisel metsahängil, kuhu pidin ka esialgu kaasa minema, aga millegipärast ei saanud minna, oli ta ka (vähemasti) kahega neist suudelnud ja näpukat teinud (ma isegi ei teadnud, mis see on, pidin küsima). Mu sõbrannad olid vast 14. Sain nende jutust aru, et mingit sundust polnud, vist pigem mehepoolne mesijutt. Kuulasin hirmujudinatega, too tüüp oli mulle alati pisut selline kahtlane tundunud, sellest ajast saati vältisin täielikult ja ei saanudki päris lõpuni aru, kuidas sõbrannad selle tüübi suhtes vastikust ei tundnud.

Selliseid noppeid on veel päris palju, pisut vanemana 16–17–18-aastaselt lisandub juurde ka juba pisut ebameeldivamaid juhtumisi (nt kui sõbrannaga meid kahe jälitava mehe eest ära jooksmine, elu eest, nii et mäletan hirmu siiani) kui ka ebamugavamaid seiku (lambist abieluettepanek rongis mingi vanema mehe poolt kui selgus, et reisin üksi). Alati järgnes sellele eneseanalüüs ja kriitika: mida tegin valesti, kuidas tuleb järgmisel korral teistmoodi toimida, ja peamiselt küsimus endale – miks ma ikka selliseid jõletisi kleepekana enda külge tõmban, mis mul küll viga on?!

Teiste ja enda lugude peale nüüd järele mõeldes kerkib lõpuks küsimus: miks on see justkui normaalne ja osa ühiskonna n-ö mittekirjutatud reeglitest, et pool inimkonda peab teise poole ees automaatselt hirmu tundma? Mitte et kõik mehed oleksid tingimata pahad, muidugi mitte! Aga kui sa õhtul pimedas koju jalutad, siis on ikka enamasti (automaatne) kergendus kui vastu jalutab naine või vana inimene (hoolimata soost). Kui lapsel on tarvis abi, siis ikka soovitatakse küsida abi kellegi “võõra tädi”, aga mitte kunagi “võõra onu” käest. Siinsete märksa hirmsamate lugude kontekstis tahaks ka esile tuua seda teadvustamata normaalsust, mille tulemusel suhtusin ise oma mälupiltidesse ebamugavatest olukordadest kui tavalistesse ja tähelepanu mitteväärivatesse sündmustesse. Ometi arvan ma nüüd tagantjärgi analüüsides, et need ebamugavad kogemused vanemate meeste tähelepanu objektina tekitasid minus varakult hirmu, nii et omaenda huviobjektidena kvalifitseerusid väga pikka aega eksklusiivselt klassivennad ja omavanused. Vanemate meeste ees oli alateadlikult hirm.

126.

 Siiamaani kripeldab hinges see, kuidas palju suvesid tagasi Kuressaares 10–11-aastasena sõbrannaga poest koju tulime. Tee koju läks mööda kitsast kõnniteed, millel asetses ka bussipeatus. Poodi minnes oli bussipeatus tühi, nii et saime rahulikult kõnniteed pidi sealt mööduda, kuid tagasi tulles istus peatuse pingil kamp asotsiaalseid vanamehi. Kuna mul oli juba siis suur hirm võõraste ja eriti meeste ees, astusin peatusest möödudes sõiduteele, et mehi vältida. Mu sõbranna aga läks mööda kõnniteed nagu ikka ja ühel hetkel ta jookseb nuttes minu kõrvale tagasi, öeldes, et need mehed andsid ta tagumikule laksu. Ta oli minust noorem, 10-aastane laps, kellel polnud puberteet veel alanud. Ma ei saa aru, kuidas tuleb sellistel meestel see jultumus, julgus ja üldse soov lapsele nii teha. Ta oli nii rõõmus ja eluterve laps; nii südantlõhestav oli teda pärast näha nutmas. Ma ei teadnud, kuidas teda lohutada, kuna olin ise alles 11. Nüüd on meist mõlemast saanud juba naised, kuid ma mõtlen sellele suvele ja nendele oksendamaajavatele tunnetele, mida see intsident minus tekitas, siiani.

127.

Olin pikemalt aega mõelnud et olen üks sellest “7%”, keda pole ebamugavalt ära kasutatud või nii. Aga kui mõtlema hakkan, siis sain aru, et ikka olen. Ma kasvasin “liiga kiirelt üles”. See tähendab, et mu esimene päris suhe oligi 12–13-aastaselt. Kutt oli just saanud 15. Olime koos olnud healjuhul kuu aega (vaevalt et sedagi), kui ta juba mulle püksi ronida üritas. Ma enda arust ütlesin talle päris kindlalt, et see tekitab mulle ebamugavust. Aga proovimist ta ei lõpetanud. Ja siis tekkis talle kinnisidee minuga seksuaalvahekorda astuda. Õnneks jõudis mulle enne kohale, et see pole okei ja jõudsin suhte lõpetada. Alati olen arvanud, et see oli minu süü, et ma ise poleks pidanud nii vara suhet alustama.

128.

Olin algklassi õpilane ja käisin üksinda rongiga koolis. Vanust ma ei mäleta, aga see pidi olema vahemikus 7–10. Rongi peale tuli palju inimesi, kuid praktiliselt kõik läksid kaks peatust enne mind maha. Peaaegu iga kord oli selles rongis üks liputaja, kes ootas seda momenti, kui enamik rahvast oli maha läinud. Mäletan, kuidas ma juba kaugelt teda nägin seal rongi uste juures oma riista näppimas, tavaliselt liikusin siis kiiresti vagunis vastassuunas. Kui pikad need minutid olid, enne kui minu peatus tuli! Jooksin sealt alati koju, süda sees pekslemas. Kuskil teisme-eaks oli liputajate nägemine muutunud juba normaalsuseks, neid lihtsalt oli nii palju. Ma olen mitu korda kolinud ja no igale poole jätkus neid. Ma käisin muidugi palju ka üksi ringi, võib olla ma olin ka hea sihtmärk. Suurem õde jagas soovitusi, et tuleb naerma hakata, mitte ei tohi ehmatust näidata. Seda ma siiski ei suutnud, ma ikkagi alati kartsin neid, kuigi tõsi ta on, et kunagi nad järgi ei tulnud, lihtsalt vehkisid seal oma riistaga. Aga alati oli väga vastik tunne. 14-aastaselt võtsin omale koera, sellise päris hirmuäratava. Siis läks elu toredaks, koer oli mul hästi dresseeritud, käis kenasti ilma rihmata kõrval ja läks jalutama siis kui loa andsin. Ega mu koer kedagi kunagi ei rünnanud, teda need tüübid üldse ei huvitanud. Aga piisas ainult koera nägemisest, kui neil liputamise isu kohe üle läks ning heledate kannikate välkudes põõsaste vahele kadusid. Mäletan siiamaani seda võidutunnet, et nüüd ma teen teile kõigile tagasi!

Põhikoolis kolisime linna, hakkasin käima koolis trolliga. See, et puupüsti täis trollis keegi sul selja taga end su vastu litsub ja nühib, oli suht tavaline. Seisid siis seal kangastunult ja üritasid eesolevate inimeste vahele ära imbuda. Korra juhtus ka nii, et tundsin, kuidas minu ainult õhukeste sukapükstega kaetud sääremarjale midagi märga lärtsatas. Trollist lõpuks välja saades, vaatasin selja taha ja nägin mingit valget ollust mööda säärt alla valgumas. Ma olin siis kuskil 10–12 vahel ja siis ma aru ei saanud, mis asi see on.

Olin 15-aastane ning minu esimene poiss-sõber viis mu oma tuttava massööri juurde. Mul olid seljavalud, ning see mees pidavat olema selline pool nõid, ravib kõik terveks. Sõitsime trolliga kuskile Koplisse, mingis suvalises korteris võttis see nõid vastu. Oli selline 50ndates vene mees, koorisin riidest lahti ja läksin kõhuli masseerimislauale. Suht kiirelt kästi mul teistpidi keerata ja kuigi mu probleem oli selg, pidavat mul ka midagi kuskil tasakaalust väljas olema. Ta rääkis vene keeles, ma ei saanud suurt midagi aru. Hakkas mu rindasid masseerima, kuna üks olevat teisest suurem. Siis liikus jalgade vahele, hakkas oma näppe mulle sisse toppima. Ma olin kange nagu pulk, ära ka ei suutnud minna, lihtsalt ootasin, et see asi läbi saaks. Kuna mul olid päevad ja tampoon sees, siis see vist perverdile ei meeldinud ja see mind päästis vast hullemast. Käskis tagasi tulla kui päevad läbi.

Kui olin 16, siis hakkasin käima modellikoolis. Sain seal tuttavaks ühe imeilusa mulatist noormehega, kes oli ka modell. Ta oli umbes minuvanune ja ma olin temasse ikka väga armunud. Tal oli üks tuttav fotograaf, selline keskealine, kes oli temast booki jaoks pilte teinud. Kutsus mind tema juurde kaasa. Kohapeal selgus, et mind oli vaja selleks, et teha sellele noormehele niiöelda tausta, olla lihtsalt tagaplaanil. Seda, et ma alasti peaksin olema, ei öelnud mulle muidugi keegi. Alguses pildistati niisama, riietega ja siis hakkas moosimine, et võta ikka siit see õlg paljamaks ja võta üldse pluus ära jne. Ma ei tahtnud vist paista mingi kogenematu ja häbelik ja lõpuks olingi paljas, tehti minust pilte, mida ma ise pole näinudki ja ma ei tea isegi kuhu need läksid ja kus neid avaldati. Mingit tasu ma selle eest ka ei saanud. Lisaks kui pildistamine oli läbi, leidsid need kaks meest, et nüüd vist oleks ka aeg lõbutseda, istusin diivanil oma niiöelda “poiss-sõbra” kõrval, kui kõrvale imbus ka see fotograaf ja hakkas mind väga konkreetselt käperdama. Kargasin sealt püsti ja tormasin uksest välja. Ma olin vanamehest fotograafile lihtsalt üks poisi poolt ettesöödetud saak. Tundsin end mitmekordselt ärakasutatuna.

Võiksin nende juttudega jätkata veel pikalt. Põhimõtteliselt ongi nii, et kui väga karmi seksuaalset väärkasutamist enne täiskasvanuks saamist pole toimunud, siis on isegi hästi läinud. Seda on nii jube tegelikult mõelda, eriti kui sul kodus kasvab kaks tütart. Midagi peab muutuma.

129.

Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, võib olla 11–12, igatahes mul just olid hakanud rinnamuksud kasvama. Meil oli külas ema vend, väga tähtsal ja kõrgel ametikohal olev isik, terve suguvõsa austas ja kummardas teda. Minu jaoks oli uskumatu, kui see tähtis ja austatud isik tuli üksi minu tuppa, minu voodi juurde kui hakkasin magama minema, sirutas oma käe ja katsus ja näpistas mu rinnanibusid. Ta ei öelnud ühtegi sõna, mina ei osanud samuti midagi teha ega öelda – see tundus lihtsalt nii uskumatu ja jabur. Tundsin ennast aga väga räpasena ja alandatuna ning rääkisin sellest emale, kes lõi käega ja naeris, ah mis sa ajad. Kui su oma ema ei usu sind, kellele ma siis veel oleksin läinud seda rääkima.? Ega mulle suurt kahju sellest ju ei sündinud, aga see vastik tunne on siiani meeles, olen praegu 50-aastane.

130.

Minu lugu on siin olevatest erinev, aga ometi on see üks teema, mis on kõige hullem ja väga levinud. Tulen vaesest perest ja juba alaealisena pakuti mulle võimalusi teenida raha seksi eest. Olin väga kinnine ja tagasihoidlik, seega arvasin et see on sobiv viis raha teenida, sest ma kartsin töötada kusagil, kus on teisi inimesi, ka kooli ajal oli mul raskusi suhelda. Seega arvasin, et see nagu ongi minu normaalsus. Meestega kahekesi olles nagu julgesin rääkida ka, eriti kui alkoholi pakuti. Põhiliselt leidsin mehi internetisaitidelt, panin kuulutuse ja nad vastasid. Täiesti “normaalsed” ja “tavalised” eesti mehed, isad, kellegi vennad, abikaasad, sõbrad, onud, vanaisad. Naljakal kombel oli nii, et mida aeg edasi, seda nagu vähem raha mul oli ja isegi ei jätkunud toidu ostmiseks. Elasin pidevalt hirmus. Mõnikord jäeti raha maksmata. Olin rõve, tegin seda raha pärast. Raske tunnistada. Tegin veel palju asju, mida on raske mõelda, need mehed aga ei pea end küll halvaks, kui neile praegu neid asju meenutada siis nad arvaks, et kõik oli normaalne. Ma tean, et ka praegu pakutakse alaealistele Instagramis ja Facebookis “lisateenimise” võimalusi. Nii alaealistele kui ka täiskasvanutele. On tüdrukuid ja poisse, kes lähevad sellega kaasa, sest raha on ju vaja … Eluliin tegi ettepaneku muuta seksi ostmine kriminaalseks, see on väga vajalik, et kaitsta majanduslikult nõrgemaid. Seksi ostmine peab olema kriminaalne ja karistatav, sest seksi pakkuja ja ostja pole kunagi võrdsed. Pakkuja on ohver, aga ostja on kurjategija. Ostmine peab olema kriminaalne.

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 111–120

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 101–110

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 91–100

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.