#minaka14. Lood 81–90

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

81.

Mina olin alles üheksane, kui mul oli esimene seksuaalne kogemus täiskasvanuga. See muutis minu psüühikat igaveseks. Tekitas tunde, et minu ainukene väärtus ongi see, et minu isa vanused mehed tahavad minuga seksida. Niisiis otsisin lapse ja noore teismelisena veel ja veel selliseid kogemusi. Kõik need mehed olid pealtnäha ontlikud, haritud, toredad ja edukad. Ometigi olid nad nõus hotellitoas väikest kasvu ja peenikest 15-aastast tüdrukut kägistama ja lööma seksimise ajal nii, et sinikad ja veri taga.

82.

12-aastasena läksin kord bussipeatusesse, lihtsalt et koju sõita. Kell oli viis õhtul, ühesõnaga palju inimesi oli ümberringi. Istusin pingile ja minu kõrvale tuli mingi vanem mees (vähemalt 60+), kes küsis, kas tahaksin tal lahti imeda. Siis ma polnud muidugi päris kindel, mida see tähendab, kuid õnneks olin piisavalt arukas, et minna teiste inimeste keskele, kuhu ta õnneks mulle ei järgnenud.

83.

Olin 15, kui sõitsime emaga tema sõbranna maakoju, kus toimus suvine lõkkeõhtu ja oli palju külalisi. Ma olin ainus alaealine, kõik peale pererahva olid võõrad. Õhtuhämaruses läksin üksinda jalutama, olin pererahva krundi piires, kuid majast ja seltskonnast kaugel. Järsku leidsin enda kõrvalt ühe umbes 40-aastase mehe, kes oli juba seltskonnas oma edevuse ja valjuhäälsete naljade poolest silma hakanud. Teadsin, et mees on abielus ja väikeste laste isa. Algul ta lihtsalt jalutas minuga kaasa ja rääkis tühjast-tähjast suvest, loodusest, bändidest varsti pani aga käe ümber. Ma ei teinud midagi, jalutasime edasi. Siis hakkas ta mind silitama: libistas kätt üle kogu mu keha, katsudes ka rindu ja peput. Ma ei öelnud ikka midagi, kannatasin ära. Mäletan selgelt oma tolle hetke mõtteid. Olin toimuvast nii ehmunud, kõik tuli nii ootamatult, et ma isegi ei saanud aru, et mul on võimalus midagi öelda, lihtsalt tardusin ja lubasin kõigel juhtuda. Ma olin 15-aastaselt suhete kohapealt täiesti kogenematu, tema oli minust üle 20 aasta vanem, töötas kohalikus koolis õpetajana ja oli saanud aasta õpetaja tiitli. See teadmine pani ta minu silmis täielikult võimupositsioonile, mind oli õpetatud õpetajaid austama ja nende tegevust mitte kahtluse alla seadma. Mäletan, et kaalusin lausa seda, kas peaksin talle ütlema sina või teie mõtlemiselt veel ontlik laps! Kuna ma ikka midagi ei olnud vastu öelnud, haaras ta järsku mind tugevalt kaissu ning hakkas jõuliselt suudlema. Selle peale ütlesin lõpuks ei ning ta lõpetas. Jalutasime tagasi maja juurde, ta hoidis endiselt mul ümbert kinni.

Kui see kõik toimus, ei tundnud ma hirmu, kuid alles hiljem sain aru, kui vastikult see lugu mulle siiski oli mõjunud. Mind oli magama pandud ühte tagumisse magamistuppa, mille ees elutoas ööbis see mees. Ma ei saanud sel ööl sõbagi silmale, sest minus oli segamini nii palju tundeid: hirm, et äkki ta üritab veel midagi; häbi, et mind oli käperdanud abielumees, kel on kodus väikesed lapsed; süütunne, nagu ma oleks ise seda kuidagi põhjustanud; samas ka teatav elevus, et olin kellelegi meeldinud, ja suur häbi selle elevuse pärast. Mõtlesin, et selline siis oligi minu esimene suudlus, selline, mida ma ei olnud valinud …

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kas sind on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud ja sa vajad tuge?

Abi pakuvad seksuaalse väärkohtlemise tugigrupid. Neid saab osaleda, kui kirjutad aadressil tugigrupp555@gmail.com. Pöördujate info jääb konfidentsiaalseks.

Venekeelse grupi aadress on rus.gruppa1@gmail.com.

Pöörduda võivad kõik 18-aastaseks saanud inimesed, ülemist vanusepiiri pole. Oodatud on ka mehed.

Hommikul sain teada, et see mees oli jauranud pool ööd lõkke ääres, kui armunud ta minusse on, ja olin täiesti šokeeritud, et täiskasvanud nägid seda kui nunnut või naljakat olukorda – keegi ei võtnud sõna tema tundepuhangu sobimatuse teemal. Üks vanem naisterahvas, keda õhtul lõkke ääres polnud, küsis lausa, kas kandsin oma ilusat erkpunast kleiti siis polevat ime, et X minusse armus. Ei kandnud kleiti, dressipükse kandsin, kuid seda punast kleiti ei pannud ma pärast seda enam kunagi selga.

Minu meelest on see hea lugu näitlikustamaks, et noore ja kogenematu neiu puhul on nõusolekuga keerulised lood. Mehe silmis olin ma tema lähenemiskatsega nõus – ma ju ei hakanud kohe vastu ega käskinud lõpetada. Samas on väga naiivne öelda, et kõik, mida lapseohtu neiu lubab, on kohe konsensuslik, sest ma olin ehmatusest tardunud, mul polnud oskust öelda ei, polnud arusaama, kus on üldse mu piirid, polnud kogemust, et neid võib kehtestada. Samuti näitab see, kui tugevat mõju avaldab midagi sellist noorele tüdrukule. Kui ma praegu, küpse naisena taolises olukorras oleks, unustaks juhtunu üsna varsti, noorele ja kogematule jättis see aga nii sügava jälje, et tükk aega kummitas mind tema kiimaste huulte tunne mu suul. Seepärast ongi väga oluline hinnata selliseid lugusid õiges kontekstis. see, mis täiskasvanule võib olla “lihtsalt üks ebamugav puudutus”, on seksuaalselt kogenematule alaealisele võib-olla esimene selline puudutus ja saab seetõttu kümnekordse tähenduse.

84.

Oli suvi. Kõndisin sõbranna juurest koju. Ootamatult hakkas metsikult vihma sadama. Varjusin ühe räästa alla. Ühel hetkel jäi tee ääres seisma auto. Aken keriti alla. Umbes 40ndates mees viipas mind lähemale. Ma ei kuulnud ega näinud teda läbi saju hästi seega läksin lähemale. Ta viipas, et tule istu sisse, mis sa seisad siin paduka käes. Ma kõhklesin kuna teadsin, et ei tohi võõra inimese autosse istuda. Kommionude eest korduvalt varem hoiatatud. Ma ju teadsin paremini. Aga ma olen alati olnud kehva mäluga. Mul hakkas piinlik, et äkki on see keegi vanemate tuttav, keda ma lihtsalt ei mäleta. Mul hakkas piinlik, et äkki olen praegu ebaviisakas ja rumal. Ma ju teadsin paremini… Ma istusin autosse. Kui ta küsis, kuhu ma minna tahan, sain kohe aru, et järelikult ta ju ei tea mind, aga ta juba sõitis. Siis ta peatus. Ütles, et ma olen ju vihmast läbimärg, las ma kuivatan su ära. Miks tal olid autos kohe käepärast rätikud? Ta haaras ühe ja hakkas mu õlgu kuivatama. Seejärel liikus ta rindade juurde. Mida mul vaevu oli. Ma olin 11 …

Kui ta nägi, et mu üks käsi tõmbus rusikasse ja teine hakkas ukselingi poole liikuma, sõitis ta kohe edasi. Viskas mu tänavanurgal maha, ma jooksin kiirelt autost välja.

Miks ma üldse sinna autosse istusin? Miks ma peatudes kohe välja ei hüpanud? Miks ma olin nii rumal? Miks? Ohvri enesesüüdistamine at its finest.

20 aastat enesesüüdistust on piisav. Ma ei lase sel lool ennast igavesti kummitada ja enesehinnangut ning tuju alandada. Ma muudan selle enda jaoks meelekindlust kasvatavaks õppetunniks. On olusid, kus peab julgelt ja valjult ütlema EI.

85.

Käisin alaealisena autokoolis, kus meesõpetaja mind pidevalt puudutas. Ta pani oma käe minu käele käigukangi, kui midagi välja tuli hõõrus mu kätt ning õlga. Tal oli VAJA näidata mulle parkimist viisil, et keerab minu ees olevat rooli, mis tähendab, et ta käsi käis koos rooliga väga lähedal mu jalgadele ja jalgevahele. Tundsin ennast tohutult ebamugavalt. Ma mäletan, et nutsin hirmust enne tundi minekut, panin nimelt jalga püksid, mida on keeruline avada ning lisaks veel vöö, et ennast võimalikult palju kaitsta. Mõelda, et ma olin alaealine tüdruk, kes ei julgenud oma murest kellelegi rääkida ning panin ennast iga kord tundi tagasi minnes potentsiaalselt ohtu, on hirmus.

86.

Esimene kord, kui see juhtus, olin 14, arvasin et saan oma tolleaegset partnerit usaldada nii palju, et teda lihtsalt külla kutsuda. Ja seal ta oli, ei lasknud minust lahti kuni sai oma asjad tehtud ning siis lahkus. Ma ei suutnud selles voodis enam magada, paar kuud hiljem rääkisin sellest oma lähedasele sõbrale. Teine kord oli veel hullem, olin 15. Mõtlesin, et lähen niisama sõbra sünnipäevale ja eks kõik läheb plaanipäraselt. Kuna sõber sai 18 oli alkohol ka kaasatud. Sain aru, et olin liiga palju joonud, nii et läksin alla voodisse pikali, et puhata lärmist. Ja sealt ta tuli, arvates et ma ootan teda, kuigi ütlesin mitmeid kordi ei. Järgmine päev kui koju sõitsin, nutsin terve bussisõidu ning koju jõudes rääkisin sellest otsekohe oma naabrile, kes mind aitas väga palju. Olen hetkel 16 ja vaevu julgen välja minna.

87.

Ma ei ole kindel kas minu lugu just siia temaatikasse sobib kuna juhtumi ajal ma olin kõigest 4-aastane. Ma olin Soomes oma tädil külas väga suure osa oma lapsepõlvest ja ka see juhtum võttis osa seal. Mu tädi läks naabritele mingeid köögitarvikuid ära viima ning jättis mind oma noorima pojaga üksi koju, tal oli tol ajal vanust kuskil 16 aasta kanti. Ma mäletan ukse sulgumise vaatamist, ja seda kuidas mu tädipoeg mu kõrval seisis ja küsis 4-aastaselt minult, kas ma tean mis asi on seks. Loomulikult ma ei teadnud, ma ei rääkinud oma emaga sellistel teemadel, kuid millegi pärast ma ütlesin jah, küllap ma eeldasin et see on kallistamine või midagi sellelaadset. Ta küsis kas ma tahan seda järgi proovida, ja ma ütlesin nii selgesõnalise ei, kui nelja aastane saab üldse öelda, ma ei tahtnud et keegi mind puutuks või katsuks, ma ei ole seda kunagi nautinud. Kasvõi mööduva inimese kerge pihtaminek on mind väga keema ajanud alati. Sel päeval ma kaotasin süütuse. See ei olnud viimane kord, kui too inimene minuga seksis, seda juhtus vähemalt kaks korda veel, kuid ma mäletan tervet oma lapsepõlve kõigi traumade tõttu väga kohutavalt uduselt. Kui ma kuskil 5-aastaselt oma emale rääkisin, mis minuga tehtud on, kirjeldasin seda kui armastust, sest mu tädipoeg oli öelnud et see on see.

88.

Mind ahistas, kasutas seksuaalselt ära ja vägistas minu vanem vend, kui olin varateismeline. Ütles, et see on normaalne, et õed ja vennad seksivad, et kõik teevad seda. See kestis, kuni vanemad lahutasid ja ma kolisin ema juurde elama. Umbes 15 aastat hiljem rääkisin sellest teraapias (ootamatult) ja hiljem ka perekonnas. Sellega lõppes mu suhtlus mu isaga, kes mind süüdistas “liiga hilja sellest rääkimises”. Pärast toimunu õigete nimedega nimetamist lõppes suhtlus ka vennaga, kes seda alguses küll “laste mänguks” kutsus, aga hiljem vabandas.

89.

Võisin olla 9–10, kui õhtusest vahetusest pimedas koolist koju minnes mingi purjus vanem mees mul küünarnukist haaras ja ütles: “Kas tuled kaasa minuga?”. Kartsin peale seda paaniliselt aastaid pimedas kõndimist. Kodutee oli viis minutit pikk, aga teades, et seda tuleb teha pimedas, otsisin alati võimalust kellegi turvalise (naissoost isiku) läheduses kõndida. Umbes 13–14-aastasena on minu vastu selja vastu mitu korda rahvast täis bussis hõõrutud. Umbes samas vanuses haaras vastutulev noorem mees mööda minnes mu rindadest ja kommenteeris midagi.

90.

Olin 15-aastane, kui sõitsin kord bussiga muusikakooli poole. Minu kõrvale istus mingi mees, ta oli väga musklis ja nägi veidi hirmutav välja, kuid veensin end, et ilmselt on tegu täiesti tavalise inimesega. Ma eksisin, pärast paari peatust hakkas ta mind aina rohkem bussi seina vastu suruma ning pani oma käe mu jalgade vahele ja silitas mind. Ma ei julgenud midagi teha ega öelda, lihtsalt vaatasin telefonist Instagrami edasi ning teesklesin, et ma ei märka, mida ta teeb. Kui tahtsin bussist maha minna, ei lasknud ta mind välja, nii et pidin lõpuks üle tema ronima. Mul oli mitu nädalat väga vastik, rüvetatud tunne, eriti kuna samal nädalal varem oli mind teine kordki käperdatud (see sai õnneks kiiremini mööda ning polnud nii hull).

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 91–100

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 71–80

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.