#Minaka14. Lood 11–20

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

11.

Praegu, 23-aastasena saan öelda, et kõige rohkem meeste poolt seksualiseeritud olin ma vanuses 13–16, aga esimesed kokkupuuted vastuvõetamatu käitumisega küündivad algklassideni – ja ma pean ennast õnnelikuks, sest mul ei ole nii suuri traumasid kui väga-väga paljudel teistel naistel.

Esimene m*nnipilt saadeti mulle, kui olin 11-aastane – käisin suvel lastelaagris ja üks vanem poiss saatis mulle pärast MSN-is mitmeid selliseid pilte ja palus korduvalt, et ma samaga vastaks. Ainuke põhjus, miks ma tol hetkel seda tõenäoliselt ei teinud, oli hirm, et ema saab teada ja jälle peab politseisse pöörduma.

Ahha jah, “jälle”, sest mõned aastad varem, 8-aastasena, leidis üks pervert mu Skype’ist üles ja rääkis mulle päev otsa rõlgusi ja esitas mulle oma fantaasiate põhjal palveid, kuni mu ema sellest õhtul teada sai, teema politseile üle andis ja mina äsjatoimunust vaevu aru saades pahandada sain.

Kõik m*nnipildid, mis mulle kunagi saadetud on, jäävad vanusevahemikku 11–15.

Põhikooli keskpaiga märksõnadeks pean “mehed bussis”, “mehed tänaval” ja “(kooli)fotograafid”. 

Kord 13-aastasena kõndisin kesksuvel linnas ja üks vanem härrasmees kõndis minust ja mu sõbrannast mööda ja sosistas mulle kõrva “Ihana peppu!”. 

Bussis on mind samas vanuses pildistatud, puudutatud, jõllitatud jne. 

Aastate vältel on mulle kirjutanud nii umbes kümmekond fotograafi, kes kõik juhtumisi tegelevad paljastavate või täiesti aktifotode tegemisega. Aastaid judinaid tekitanud koolifotograaf, kes elab mu kõrvaltänavas, läks aasta pärast mu kooli lõpetamist vangi, sest on kutsunud lugematu arvu poisse enda juurde privaatsessioonidele …

Lugusid on veel palju. Lugusid on nii kuradi palju. Need on lood, mis teevad tegelikult järjest rohkem haiget, mida aeg edasi need jälle meenuvad.

Kui ma mõtlen 23-aastasena tagasi 15(!) aastat tagasi elanud 8-aastasele endale, tahab küll klomp kurku tulla, et keegi arvas, et tal on õigus mind ära kasutada. Et paar aastat hiljem keegi pidas mind piisavalt vanaks, et mulle sääraseid pilte saata ja kommentaare teha – selle vanuse soovituslik kirjandus on “Väike nõid”, “Agu Sihvka annab aru” ja “Sirli, Siim ja saladused”, ma ei olnud valmis isegi mingiks esimeseks lapseea poisssõbraks, rääkimata millestki muust.

12.

Olin 2014. aastal just 14 saanud ja avastasin endas n-ö punkpoole ja tutvusin selle kaudu uute (endast vanemate) inimestega. Üheks selliseks muutus härra R kes oli tol hetkel 30 (abielus ja ühe lapse isa). Kohtusime väiksel üritusel, kui kell oli kaks öösel. Tuli sosistas lambist kõrva ja ütles, kui ilus ma olen ja palus nime. Andsin talle enda nime ja 5 minutit hiljem oli ta mu Facebookist üles leidnud ja juba kirjutas, kuidas ta ei saa mind mõtetest välja jne. Ise ma tol hetkel sellele tähelepanu ei pööranud. Ta muudkui kirjutas ja kirjutas (teadis, et olen 14) ning eks tol hetkel vanema mehe tähelepanu oli uus ja huvitav. 

Nädalake hiljem hakkas ta mind välja kutsuma ja lubas sõidutada kõikjale. Mina oma nooruses tundsin end kuidagi tähtsana ja imeilusana, kuna nii palju vanem mees räägib, kuidas ma meeldin talle ja kuidas ta pole kunagi kedagi nii ilusat näinudki. Kuu aega peale esmatutvust läksin ma samasse kohta peole (p.s mina ei joonud kordagi alkoholi) pidin sõbranna pool ööbima, aga ta kadus ära ja mul ei olnud öösel kuhugi minna, lolli peaga võtsin vastu härra Ri kutse minna tema sõbra poole. Sinna jõudes palusin ma eraldi magama, sest kell oli palju ja ma tahtsin ainult magada. Järsku hakkas ta mulle rääkima, kuidas ta armastab mind ja et tahab oma naist maha jätta jne. 

Mina ei osanud midagi vastata, sest mina tema vastu selliseid tundeid ei tundnud. Rääkisime natukene veel ja läksin magama (enne ta küsis, kas ma tahan paljalt magada ja kas vahekorda soovin, ma vastasin eitavalt) ärkasin paar tundi hiljem üles, paljalt, tema minu peal, palusin et lõpetaks ja üritasin teda enda pealt ära lükata, aga kui palju suudab väike 40 kg kaaluv tütarlaps enda pealt ära lükata … Paar minutit hiljem see sai läbi, panin end riide ja jooksin sealt ara. 

Lõpetasin temaga suhtlemise, panin talle blocki peale jne. Paar nädalat hiljem olin kuskil üritusel, kus oli ka tema, teda nähes ma lahkusin ja ta hakkas mulle helistama. Kui ma ei vastanud, hakkasid sõnumid tulema. Kuidas tema rääkis oma naisele, et armastab 14-aastast ja tahab temaga koos olla. Ma ei vastanud, mina olin koju jõudnud ja tema oli taksoga minu maja ette tulnud,  kuna ma ei vastanud talle ega soovinud temaga rääkida. Ta ootas mu maja ees kella kahest viieni öösel ja samas ta teadis, et mu isa võib vahepeal koju jõuda ja tal oli plaanis mu isaga rääkida, et ta armastab tema 14-aastast tütart. 

Lõpuks ma olin nii vihane, et ta mind rahule ei jäta ja küsisin, et kuidas peale vägistamist ma peaksin talle üldse otsa vaatama ja tema ütles selle peale, et ma arvasin et sa tahad. Kuidas magav inimene, kes eelnevalt on öelnud, et ei soovi midagi, sai anda oma nõusoleku?

Selline on lugu, kuidas 14-aastane laps sai suure inimese tähelepanu ja see suur inimene kasutas ära oma raha, autot ja “armastust”, et manipuleerida lapsega, saada ta endale lähedale ja siis ära vägistada ja siis öelda, et aga sa tahtsid ju.

Siiani üritan mehi usaldada, inimesi usaldada. Ma olen ammu rääkinud, et see 14 legaalne on lollus, kuna ta ei tea, mida ta tegelikult teeb, teda on nii lihtne manipuleerida ja ära kasutada, alles hiljem, kui ta suureks kasvab, saab ta aru, et teda kasutati täiskasvanud inimese poolt ära.

13.

Olin mälu järgi 13–14-aastane, kui hakkasin ühes uues huviringis käima. Seal toimusid tunnid nii, et õpilane oli õpetajaga kahekesi klassiruumis. Mingil põhjusel see meesõpetaja, kes oli üle 50 eluaasta vana, kiitis mind absoluutselt iga asja eest. Tundus naljakas, kuna olin hobiga nii vähe tegelenud ja täiesti võhik. Kolmandas-neljandas tunnis pani ta käe mu reiele. Ikka kohe väga kõrgele. Tundsin end väga ebamugavalt, aga ei julgenud midagi öelda, kartsin reaktsiooni, sest minu jaoks olid õpetajad siiski autoriteedid. Rohkem ma sinna huviringi ei läinud ja õppisin omal käel edasi.

14.

Paar aastat tagasi, kui olin 16-aastane, läksin ühte vähemtuntud modelliagentuuri casting’ule. Modelliagentuuri omanik (~50-aastane) võttis mind vastu, ning ütles et mul on oma ea kohta väga ilus naiselik keha. Tahtsin väga modelliks saada ning nõustusin, kui too mees pakkus teha pesupilte. Pesupiltidelt läks asi edasi täiesti nude piltidele ning sain ka selle eest raha. Ükshetk hakkas iga meie kohtumise juurde kaasas käimas ka kange alkohol, millest ma alati väga purju jäin. Mees pakkus mulle võimalust teha shoot kondoomiga. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta mõtles, ja keeldusin sellest. Ta ütles, et saaksin sellise shoodi eest ~1000 eurot, kuid enne shoodi tegemist palus kondoomifirma mul kondoome seksides testida. Ma ütlesin pakkumisest kindlalt ära ja olin creeped out selle situatsiooni üle, kuid läksin järgmine kord ikka agentuuri tagasi. Mind survestati jälle alkoholi jooma, ning õhtu viis selleni, et kondoom sai mehega proovitud. Pärast seda intsidenti koju minnes tundsin ennast nii halvasti ja ära kasutatult, mees kirjutas pärast et tal oli tore ja hea kogemus. Ghostisin meest ning ta siiamaani vahel kirjutab mulle. Millegipärast olin sinisilmne ja arvasin, et nii modellitöö peakski käima.

15.

Ühel suvisel õhtupoolikul sain kokku oma sõbraga. Istusime looduses ja ajasime juttu. Kõik oli tore ja mitte midagi ei olnud pahasti, kuni kell sai pool kümme ning too sõber mind oma autoga koju lubas viia. Minu kodu asus küll vaid 15–20 min jalutuskäigu kaugusel, kuid lubasin end siiski koju visata. Istusime autosse ning sellel ajal, kui mina oma turvavööd kinni panin, oli too sõber oma püksid põlvini tõmmanud. Ta võttis mu peast kinni ning surus selle alla. Kuna tegu oli tugeva poisiga, siis ei õnnestunud mul ka vastu hakata. Lõpuks, kui kõik see õudus läbi oli saanud, tegin oma turvavöö lahti, avasin autoukse ning kõndisin ära nutetud näoga koju. Hiljem kirjutas see sama “sõber” mulle veel, et loodab, et ta liiga peale tükkiv polnud ning et mulle õhtu meeldis. Lõppu lisas veel et ma ise olevat seda tahtnud. Loost on möödas 5 aastat, too hetk olin 15-aastane, sõber oli 19.

16.

Olin 16, kui hääletasin oma tollase noormehe poole. Mu võttis peale üks rohelise VW mikrobussiga mees. Kui ukse sulgesin ja sõitma hakkasime, küsis mees vene keeles, kas ta võib onaneerida. Ehmusin kohutavalt ja jäin tummaks. Mees küsis uuesti: “Onaneerida. Masturbeerida, znaješ.” Kartsin nii pööraselt oma elu pärast, et nõustusin. Mees võttis oma suguelundi välja ning asus tegutsema. Kui olime veidi edasi sõitnud ja ma kogusin end veidi, ütlesin mingis suvalises kohas, et ma lähen siin nüüd maha. Mees ei tahtnud hästi lasta. “Ma viin su ikka päris kohale.” Ütlesin, et siin ongi õige koht. Auto peeti kinni ja ma sain välja. Olin nii paanikas, et jooksin esimese tee ääres asuva võõra maja juurde ja tagusin uksele. Keegi ei tulnud avama. Äkki nägin eemalt sama autot taas lähenemas. Viskasin sealsamas hoovis lumehange pikali ja lootsin, et ta sõidab mind märkamata mööda. Mul oli kabuhirm. Buss sõitis veel paar korda edasi-tagasi ja lõpuks lahkus. Olin pääsenud, sel korral.

Olen praegu 38 ja kardan siiani rohelisi VW mikrobusse.

17.

Olin 14–15 kui see kõik alguse sai. Kohtusin üritusel ühe minust kaheksa aastat vanema noormehega. Ehkki ma ei teadnud tema nime ega tema minu oma, oli ta mind Facebookis üles leidnud ja mulle kirjutanud.

Edasise suhtluse jooksul veenis ta mind endast pilte saatma ja manipuleeris minuga, et tunneksin vajadust end talle tõestada. Kui temaga uuesti näost-näkku kohtusin, veenis ta mind ka särki seljast võtma. Kusjuures oli ta samal ajal püsisuhtes ja rääkis mulle sellest kui avatud suhtest. Ometigi läks nii, et kui tema tüdruksõber avastas meie vestluse, kirjutas see neiu mulle kui suhtelõhkujale väga vihaselt, soovides minu surma. Mäletan hästi, kuidas mu käed värisesid ja nutt kippus kurku, kui seda kõike lugesin.

Mõned kuud hiljem kohtusin mehega uuesti. Koostöös alkoholiga sai ta minust ka jälle võitu. Nüüd oli ta vallaline ja kutsus mind “üksikutel hilisõhtutel” enda juurde või pidudele. Olin selles so-called suhtes nii kinni, et hakkasin kohtumisi ka ise pakkuma. Sain temalt “komplimente”, et oleksin hea armuke ja mida teha võiksin, et ilus olla. Selline on-and-off mäng käis meie vahel kuni olin 18 ja julgesin ühele sõbrale kogu selle loo ära rääkida. Tänu sõbra toele suutsin sellele mehele lõplikult “ei” öelda. Kusjuures ütles mees, et see kõik pole enam nii põnev nagunii, kuna olin selleks ajaks täisealine.

Tunnen ennast siiani väga rumalana, justkui oleks see olnud minu viga, ent teismeline tüdruk ei peaks ega saagi sellises suhtes targem pool olla.

18.

Ma olin umbes 10, kui see juhtus, ma olin õues sõpradega ning oli õhtu juba ning ma pidin koju minema, ma kõndisin üksi koju ning mulle tuli vastu mingi mees kes hakkas minuga rääkima. Ma tahtsin ära minna, aga ei julgenud, ma tundsin ennast väga ebamugavalt. Ta küsis mu täisnime ja hakkas mind katsuma. See oli mingi pime nurk ning ta ähvardas mind noaga kui ma tahtsin appi karjuda. Ma olin 10. Ta oli 27.

19.

Saadan oma loo. See sai alguse, kui olin 15. Sain psühhiaatrilt diagnoosiks keskmisest sügavama kliinilise depressiooni ning insomnia ja olin nende muredega võidelnud aastaid. Sümptomitena muu hulgas ka enesevigastamine ning suitsiidsed mõtted, mida korra üritasin isegi teoks teha. Nende murede tagamaad olid küll teised, kuid just sellise ääretult hapra meeleseisundi tõttu olin eriti haavatav. 

Olen pisikesest maakohast pärit ning hakkasin interneti vahendusel suhtlema noormehega, kes tol ajal oli 19 ja elas lähedalasuvas väikelinnas. Meil oli paar ühist tuttavat. Suhtlesin temaga vaid sõbrana ning ei olnud huvitatud millestki rohkemast, küll aga hakkasin mina talle meeldima. Olime korra kokku saanud ning peale seda olime tema sõnul “suhtes”. See juhtus ainult läbi kuudepikkuse manipulatsiooni ning ähvarduste – nimelt ähvardas ta pidevalt, et kui ma tema tahtmist pidi ei käitu, siis tapab ta ennast ära. Või et ta mõtleb mingid lood välja, mida mu tolleaegsetele sõpradele rääkida, mille tõttu nood enam minuga suhelda ei tahaks. 

No mõtleme nüüd korraks, mis mõju on sellisel asjal inimesele, kes vaid loetud kuud tagasi on üritanud endalt elu võtta. Inimesele, kes on koolikiusamist talunud esimesest klassist alates ning kelle jaoks sõpru leida sama lihtne, kui nõela heinakuhjast. Nagu inimloomusele omane, üritame me ikka teisi aidata ja nende jaoks olemas olla. Kahjuks tol ajal ei teadnud mina, et täiskasvanud inimene peab siiski ise enda eest vastutama ja enda probleemidega tegelema, mitte ei lasu see kohustus mingil 15-aastasel neiul. 

Niiviisi siis leppisingi olukorraga ning arvasin, et saan selle asja peagi ära lõpetada, kui tal “parem hakkab”. Manipulatsiooni ja ähvarduste jätkudes sain temaga jätkuvalt kokku ning õnneks leevendas olukorda see, et me ei elanud samas linnas. Seega ei pidanud ma temaga iga päev kokku puutuma. Päris kiiresti muutus ta ka vägivaldseks ja tegi mulle haiget, kui ütlesin midagi, mis talle ei sobinud. Need ei olnud mingid rängad löögid ega midagi, aga siiski katsid mu käsi sinikad, kui ühel korral koju läksin. Sain aru, et enam ma talle vastu vaielda ei julge ning kartsin, kui kaugele ta oma vägivallatsemisega minna võib. Tal olid kindlasti vihaprobleemid – ta ärritus meeletult kiiresti ning täiesti suvaliste pisiasjade peale, hakkas röökima, asju lõhkuma, mu käsivarsi pigistama või lööma, samal ajal mulle näkku karjudes jne. Olime korduvalt seksuaalvahekorras, mida ma polnud kunagi soovinud, kuid millest ma kunagi ka ennastkehtestavalt keelduda ei julgenud. Tol ajal tundus lihtsam silmad kinni panna ja kõik “ära kannatada”, sest ma ei kujutanud ette, mis viha- ja potentsiaalselt ka vägivallalaviin võib tekkida, kui ma päriselt ennast kehtestan ja selgeks teen, et ma ei taha. Üritasin lugematutel kordadel kogu “suhet” lõpetada, kuid tulutult, kuna taaskord hakkasid pihta ähvardused ja manipuleerimine. 

See olukord kestis õnneks vaid paar kuud. Olin põhikooli lõpetamas ning mu vaimne tervis paranes märgatavalt, kui ma enam koolikeskkonnas olema ei pidanud. Olin tekitanud endale paar sõpra, kes seda nimetust väärisid ka. Päeval, kui gümnaasiumi lõpetasin, tuli mu parim sõbranna mulle külla ja tähistasime paari sõbra-sõbrannaga kooli lõppu. Ja see parim sõbranna sai mu päästerõngaks ning olen talle igavesti selle eest tänulik – ta lõpetas selle “suhte” minu eest telefoni teel ning noormees ei saanud aru, et toru otsas ei olnudki mina. Sellele järgnesid muidugi vihased telefonikõned ja röökimine, et meie kõigi majad pannakse põlema, aga ma olin vaba. Ja sain aru, et ma ei pea enam kunagi selle inimesega rääkima ega tegemist tegema. 

Aastaid hiljem tuli juhtunu mind taas kummitama. Olin selle oma ajust aastateks täielikult blokeerinud ning teinud kõik, et juhtunu unustada. Täiesti inimlik reaktsioon traumatiseerivatele sündmustele. Ühel hetkel paotasin antud olukorra suhtes sotsiaalmeedias umbisikuliselt suud ning samast linnast pärit inimesed said kohe aru, kellega tegu. Mulle pihiti, et ma ei ole teps mitte ainus neiu, kellega selline asi (noormehe poolt) aset on leidnud. Minu teadmist järgi eitas härra ise tol ajal jätkuvalt kõike. Olen sellest ajast saati suutnud rahu teha sellega, mis juhtus ning ei ole kursis sellega, mida ta teeb. 

Miks ma abi ei küsinud või kellegagi sellest ei rääkinud, välja arvatud see üks sõbranna? Ma tundsin, et mul ei ole kedagi, kes mind kuulaks. Läbisaamine perega oli pigem halb, nagu sellises eas noortel tihti olla võib. Koolipoolne tugi puudus absoluutselt. Tolleaegne psühhiaater ja psühholoog jätsid mulle omakorda piraka vaimse trauma, mille lahtipakkimine on olnud veel pikem protsess ning mille tõttu pelgasin aastaid vaimse tervise arste. Paari näitena – mu psühholoog pakkus, et äkki ma “olengi imelik”, mistõttu mind koolis kiusatakse ning psühhiaater solgutas mind üsna valimatult erinevatele väga kangetele ravimitele ning neilt maha. Sellisest asjast, nagu võõrutusperiood, ei olnud ta vist teadlik. Õnneks ma ise tol ajal juba olin. Ühesõnaga nägin enda ümber vaid suurt süüdistamist ning tundsin end täiesti üksi. 

Jagan oma lugu seepärast, et seksuaalne vägivald ei näe alati välja nagu kommionu valges kaubikus või mingi rõvedik pimedal tänaval. Tihti rajatakse sellele teed vägagi peene vaimse vägivallaga – nii, et ohver jääb küsima ja endas kahtlema, et aga kas ta siis küsis ja tahtis seda. Ja kas ta äkki ikkagi on ise süüdi. Tegelikult ei ole. Kunagi ei ole. Ja seksuaalne vägivald ei tähenda ainult seda, kui majapeol purjus neiuga askeldama kavatsed hakata. See tähendab ka seda, kui manipuleerid, keelitad ja ähvardad teise inimese tegema või kannatama asju, mida ta ei soovi. Selliste asjade mõistmise suunas on meil nii riigi kui ka ühiskonnana veel pikk maa minna. 

20.

Kui olin 13.–14. eluaasta vahel, sõitsin alati bussiga kooli. Ühel päeval astus bussi püsisõitjate sekka üks noormees, keda ma varem näinud ei olnud. Minu kõrval olev ostekoht oli vaba, sest olin harjunud koolikotti süles hoidma. Olgugi, et bussis oli palju vabu istekohti, istus ta pikkemalt mõtlemata minu kõrvale. Kuna lugesin kuulsat ja tunnustatud psühholoogiaraamatut arvasin, et ta tahab seda minu kõrvalt ka lugeda ja kallutasin raamatut, et ta paremini näeks. Sõidu ajal hakkas ta mulle aga üha lähemale nihkuma ja varsti olin tema ja bussi seina vahele litsutud. Peagi hakkas ta ka mu küünarnukki mudima ja sügavalt hingama. Kui pidin bussist lahkuma, ei tulnud ta minu küsimise peale eest ära ja pidin temast mööda trügima. Järgmisel päeval oli see juhtum juba unuenud ja võtsin jälle vanast harjumusest kotti sülle ja koht jäi jälle vabaks. See sama mees istus minu kõrvale taas ja juhtus see, mis enne: mees surus mind vastu bussi seina ja mudis küünarnukki kõvemini kui enne. Jällegi pidin temast mööda trügima. Rohkem ma seda meest ei näinud. Päris traumat ma ei saanud, aga väga ebamugav oli küll. Enam kohta enda kõrval võimalusel vabana ei hoia.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Eelmised #minaka14-lood on siin.