#minaka14. Lood 111–120

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

111.

Mäletamist mööda olin tol korral 10-aastane. Emal oli 30ndates meestuttav (praeguseks surnud). Elukaaslaseks teda nimetada ei saa, sest ta ei elanud meil, aga seksuaalsuhted emaga tal olid, seda teadsin.

Ühel päeval olin üksinda kodus, kui ta meile tuli. Ma ei mäleta sellest juhtumist rohkemat, kui et kaotasin tookord süütuse.

Täpset aega ei mäleta, aga kui olin 13–15 aasta vanune, püüdis paaril korral minuga vahekorda astuda vanema õe mees. Õnneks suutsin neist kordadest hoiduda.

Tolleaegne minuvanune naabripoiss oli olnud varem kiuslik, aga ühel ajal hakkas tegema lähenemiskatseid. Need olid meelitavad niivõrd, et käisin temaga kohtumas. Peagi selgus, et tal oli ilmselge kavatsus vahekorda astuda. Õnneks ma ei läinud tema soovidega kaasa.

Sinna kanti jäid aga vahekorrad ema elukaaslasega, minust 30 aastat vanema mehega. Ei mäleta, kuidas see esimest korda toimus ja miks neil edaspidi korduda lasin. Teadsin, et see pole õige ega normaalne. Ei mäleta, et mind oleks vahekordadeks ähvardatud, ometi millegi pärast kuuletusin. Üks vahekordadest toimus koguni ajal, kui ema magas kõrvaltoas, kusjuures kahe toa vahel oli ukseta ukseava.

Kord olime ema elukaaslasega külalistena sünnipäeval rannakülas, kui lasin end ühe noore meeskülalise tähelepanust köita. Tutvus lõppes vahekorraga, mis polnud minu eesmärk, aga ometi lasin sel juhtuda.

Mõni aeg pärast seda suutsin ema elukaaslase järjekordse lähenemiskatse tõrjuda, kindlaks jääda ja temaga üksi jäämise olukordi vältida. Õnneks ta ei olnud pealetükkiv ja lõpetas oma ebamoraalse käitumise. Elasin ema ja tema elukaaslasega veel mõnda aega koos, kuid suhtusin temasse varjatud põlguse ja üleolekuga.

Olen need sündmused aastakümneteks endasse matnud. Ainus, kellele rääkisin loo süütuse kaotusest ja ema elukaaslasest, oli mu armsam. Rääkisin temaga neist kahest olukorrast üsna meie tutvuse alguses. Ta oli nii suure südamega ja armastusega minu vastu, et meid sidus kooselu rohkem kui 30 aastat, enne kui ta vikerkaare taha lahkus.

112.

Antud seik on pärit ajast, kui olin 17 ning minu toonane peika 18. Tema kaotas mulle oma süütuse ning koos katsetasime turvalises ruumis oma seksuaalsuse erinevaid külgi. Suhe ise oli tore, koos oma imeliste hetkede ja lõppeva teismeea draamadega. Küll aga on minu jaoks endiselt eredalt meeles seik, kus peika ööklubist ekstreemselt purjus olles minu juurde ööseks tuli. Oli sügav öö, kui ta minu voodisse kukkus ning minuga seksuaalvahekorda astumist nõudis. Ma olin unine ning järgmine päev oli koolipäev. Asi eskaleerus minu kinnisilmi laibaasendis nutmisega, samal ajal kui tema tegi minuga seda, mida tahtis. Tundsin end täielikult ära kasutatuna.

Olin küll 17 ning arukas tüdruk, kuid keegi polnud mulle rääkinud, et ka suhtes olles on mul ALATI õigus öelda vahekorrale EI!

113.

Eelkooliealisena, vanusevahemikus 5–7 kasutas mind seksuaalselt ära ligi 60 aastat vana naine, majanaaber. Mäletan, et tavaliselt näitas ta, mis tal jalgevahel kõik on ja et sättis end selili ja mind oma jalgevahele misjonäriasendisse. Küsis et kas mul on hea, aga ma tundsin süüd ja hirmu, et minult tahetakse midagi ja ma ei saa sellega hakkama ja ainus inimene kellel on minu jaoks aega (st see kommitädi) nüüd ei ole rahul ja äkki ka tõukab mind eemale. Ostis kommi mulle kui poes käisime kahekesi.

Keskkoolis oli üks veider juhtum. Nägin oma vanuse kohta üsna täiskasvanud mehine välja. Naisõpetaja kutsus mind väga otsitud ettekäändel kontrolltööd arutama peale tunde (aines, kus mul ei olnud probleeme ja see kontrolltöö oli täiesti rutiinne). Klassiruumi sisenedes keeras ukse seestpoolt lukku ja ütles “siin meid keegi ei sega”. Ega meil suhtlusest midagi välja tulnud, ma ei saanud aru, mis toimub. Hiljem mõeldes leidsin et küllap tahtis seksida, aga kuna ma paaniliselt kartsin intiimset lähedust naisterahvaga, siis mu peas ei jõudnud see kohale, ja siis seda tajudes ta loobus mõttest. Pärast, kui see mõte tekkis, siis süüdistasin ennast, et küll olin loll ja lasin tühja võimaluse seksikogemus saada.

Siis ei olnud seadust mis keelaks naistel heteroseksi meessoost lastega. See tekkis 2002 KarS jõustumisega.

114.

Kui olin 12–13 sõitsime koguduse noortega Lõuna-Prantsusmaale laagrisse, kus oli tuhandeid inimesi üle Euroopa. Kogu laager tegutses vabatahtlikkuse alusel ja nii nõudepesutoimkonda, toidu serveerimise toimkonda kui ka muudele töödele oli pidev järjekord taga. Kogukonna teema, kõik oli ühendav ja mänguline. Ühes sellises toimkonnas tajusin, kuidas ca 40+ meesterahvas silitab mu tagumikku. Kui ümber pöörasin, siis mees tegeles justkui täitsa muude asjadega, ei vaadanud minu poole. Ja siis kordus uuesti, aga siis juba surus oma läbi pükste tuntavat kubet vastu mu tagumiku. Alguses arvasin, et kujutan ette, sest come on, täiskasvanud vanamees. Aga kui vahetasin asukohta, siis ta oli jälle mu selja taga ja minu vastas. Õnneks oli laagris nii palju inimesi, et mul ei tulnud teda enam hiljem kunagi kohata.

115.

Kui olin 14–15, oli mul 24-aastane “peika”. Tol ajal oli mul tohutult uhke tunne. Ta ülistas mind, et kuidas olen nii küps ja mitte nagu teised, tundsin end täiega cool’ina. Suhe oli seksuaalne. Võibolla mõne noore puhul pole 15-aastane enam nii laps, aga minu füüsiline areng oli väga aeglane. Tegelesin võistlusspordiga, kaalusin keskkooli lõpuski veel 45 kg ja minu üle tehti nalja, et jään igavesti alaealiseks, sest ma olin tõesti väga lapselik. 15-aastaselt nägin kindlasti oma vanuse kohta väga palju noorem välja. Mida võis üks 24-aastane minus näha, on mulle enda noorpõlvepilte vaadates müstika. Hetkel on see mees kahe tütre isa, endast ainult veidi noorema naise abikaasa ja edukas ärimees.

116.

Mul on kaks lugu Tallinnast. Kuigi tollal ma Tallinnas veel ei elanud, käisin siin sugulastel külas.

Esimene. See juhtus kuskil 90ndate lõpul. Olin teismeline, kui jalutasin mööda Viru tänavat Viru keskuse poole ning minuga hakkas tänaval rääkima vanem inglise keelt kõnelev mustanahaline härrasmees, hallis mantlis ja viisaka välimusega. Mu inglise keel väga hea ei olnud, aga viisakusest vastasin ta küsimustele, mis alguses olid Tallinna kohta. Ta jalutas minuga kaasa ning lõpuks hakkas oma hotelli mind kutsuma. Ma ei saanud absoluutselt aru miks, siiski naeratasin ja eitasin, et pean poisssõbraga kokku saama (keda mul ei olnud) ja siis ta pakkus ka raha. Jõudsime ülekäiguni, vastu tuli tuttav tüdruk, kellele ma tere ütlesin. Peale seda härral huvi kadus. Ning tee ma sain juba üksinda ületatud. Siiani on vastikuse tunne sees sellest.

Teine. Olin umbes aasta noorem, kuskil 13–14. Istusin Tallinna ühistranspordi bussis viimases reas akna pool ja viisaka inimesena hoidsin kotti süles, et teised saaksid ka istuda. Minu kõrvale istus minust vanem mees, kes alguses mulle tundus, et lihtsalt laiutab ja see oli juba ebamugav, sest mulle ei meeldi kui võõrad inimesed mul vastas on. Mingil hetkel sain aga aru, et ta surub end mu vastu. Ma ei julgenud tema poole vaadata ning kannatasin suures hirmus, kuni mu peatus tuli. Tõusin püsti, selle asemel, et mind viisakalt mööda lasta meesterahvas liigutas natuke oma jalgu ning kui ma temast möödusin haaras mul tagumikust. Ma ei osanud mitte midagi teha, kui vaid seda, et tormasin bussist välja ja pistsin jooksu. Kusjuures sarnane bussijuhtum on mu elus kordunud aga siis olin ma juba 30-aastane. Ei saaks öelda, et ma teistmoodi oleks reageerinud, selline avalikus ruumis tegutsemine lihtsalt halvab normaalse reageerimisvõime ja ei oskagi muud teha, kui lihtsalt jooksu pista.

117.

Suvel maal vanaema juures. Olin 5-aastane ja ajasin omi 5-aastase asju, mängisin õues, tihti omas mängumaailmas, omaette. Maal olid ka minust suuremad lapsed, kõik vanaema lapselapsed. Mäletan, et kõige suurem meist, minust 10 aastat vanem poiss kutsus mind küüni. Ütles, et heidaksin pikali ja võtaksin aluspüksid ära, kuna tahab mind uurida. Heauskse ja siira lapsena ma muidugi tegin seda. Ise vaatasin, kuidas päike läbi küünilaudise paistab. Nii ma siis ennast talle näitasin paar korda. Ühel päeval kutsus ta mind taas kaasa, sinna samasse ja enam ei piirdunud vaatlusega vaid katsus mind ning see oli valus. Mäletan, et põgenesin sealt kiiresti ja hoidsin edaspidi oma sugulasest laia kaarega eemale. Õnneks jäi see viimaseks korraks. Loomulikult ei rääkinud ma sellest mitte kellelegi ja pole seda senini teinud. Siiski on see seik mõjutanud minu seksuaalsust ja tekitanud hirme ka 30! aastat hiljem. Mis mina teha saan, et minu lastega selliseid asju ei juhtuks? Saan harida oma lapsi ja neile juba lasteaiaeas rääkida sellest, et tuleb austada ja kaitsta omaenda ja teiste keha.

118.

Olin saanud 12-aastaseks ja müüsin suvel Viru tänava otsas jäätist. Olin seda teinud ka kuu aega eelmisel suvel ja kõik oli olnud ok. See suvi oli aga teistsugune. Kohe esimesel tööpäeval tuli kaks umbes 40aastast meest jäätisekärule ligi ja üks neist tahtis jäätist osta, andsin talle kärust jäätise. Siis nad midagi naersid ja siis ka teine mees soovis äkki jäätist osta, võtsin kärust jäätise, siis ta mõtles ümber, panin selle tagasi ja võtsin uue ja nii õige mitu korda. Lõpuks kui üks meestest küsis, kas ta mu “vistrikke” ka mudida tohib (ja lubas selle eest kõige kallima jäätise mulle tasuks osta), sain aru, et kummardades olid nad näinud mu rindu, mis just olid kasvama hakanud ja ma ei kandnud veel rinnahoidjaid. Vastasin eitavalt, mispeale see mees ikkagi rabas minust kinni ja toppis päise päeva ajal, avalikus kohas mulle käe pluusikaelusest sisse. Kui ta mu lahti lasi, jooksin eemale, mille peale teine mees veel hüüdis järele: “Aga mina?!”

119.

Lasnamäe buss nr 60. Olin 11-aastane, mul olid jalas roosad traksipüksid, mis mulle väga meeldisid. Buss on puupüsti täis, ühel hetkel tunnen, et keegi hõõrub mind jalgevahelt, see on minu kõrval seisev 50+ vanuses kiilakas vuntsidega mees, ta naeratab mulle ja hõõrub järjest intensiivsemalt. Ma ei mäleta, mis ma sel hetkel mõtlesin, seisin lihtsalt tardunult paigal ja pisarad voolasid hääletult mööda põski alla. Mingi hetk mees ohkas ja mõmises leevendunult ja lahkus bussist. Ma mäletan vaid seda, kui häbi mul oli, ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi, ei perele ega parimale sõbrale. Selle mehega pidin veel aastaid bussis koos sõitma, esimesed kuud oli see tohutult pingeline, kuna kartsin, et ta teeb seda jälle. Hoidsin end temast eemale, jätsin bussile minemata jne. Ühesõnaga kohandusin olukorraga ja töötasin välja enda jaoks strateegia, sh hakkasin alati kaasas kandma seljakotti, mida hoidsin enda alakeha vastas, seisin võimalikult ukse juures, et keegi mu ette ei mahuks jne. Ühel suvel, kui olin 14, nägin tuttavat pilti, see mees seisis ühe 9–10-aastase tüdruku kõrval, kelle silmist voolasid pisarad, sain kohe aru mis toimub, trügisin selle mehe juurde ja ütlesin valjult: “Mida sa enda arust teed?!”. Ta ei teinud mind märkamagi aga lõpetas tegevuse ja lahkus järgmises peatuses bussist. Mitte üks inimene bussist ei reageerinud selle peale. Püüdsin selle tüdrukuga rääkida aga ta ei öelnud mulle mitte ühtegi sõna, ega vaadanud isegi otsa. Ma ei osanud ka midagi rohkem teha, oleks võinud talle kasvõi öelda, et sinul ei pea häbi olema, aga ma ei tulnud siis selle peale.

120.

Viimasel ajal räägitakse küll palju treeneritest, aga huvihariduse töötajad ja õpetajad on hetkel täitsa välja jäänud.

Minul oli ”kahepoolne” suhe oma õpetajaga, kui olin alaealine ja vaimselt suhteliselt keerulises seisus, ning tema keskealine, ta oli mind kuidagi manipuleerinud uskuma, et mina tahtsin seda ja ahvatlesin teda, tegelikkuses olen alles pärast väga mitut aastat aru saanud, kui mastaapne see manipulatsioon oli. Kui rääkisin talle hiljem, kuidas ta mind vägistas ja seda, kuidas ma tundsin ennast, pööras ta selle iga kord enda kasuks rääkides, kui raske tema elu on ja on mõista andnud, et enne tapab end ära, kui et keegi sellest teada saab – seetõttu ei ole ma seda julenud endiselt kellelegi rääkida ja tunnen, et mul on osati endiselt kahju temast, kuigi absoluutselt ei peaks olema. See vildakas ”suhe” algas sellest, et ta jootis mu väga täis, misjärel kuidagi läks asi selleni, et ta käsi oli mult püksid maha tõmmanud, aga ülejäänust ma ei mäleta midagi. Hiljem on ta mulle korduvalt seksuaalselt lähenenud nii, et olen öelnud korduvalt ei ja nutnud, aga ta on siiski jätkanud. Hiljem olen teada saanud, et ka enne ja pärast mind on tal õpilastega sarnaseid suhteid olnud ja kool osaliselt teab seda, kuid meest pole endiselt vallandatud ja ta tegudel ei ole olnud absoluutselt tagajärge.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.