#minaka14. Lood 131–135

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

131.

Olin eelkooliealine, kui läksin kevade lõpus sugulaste juurde külla. Koolist naasev minust umbes 5 aastat vanem sugulane, kutsus mind endaga koos telki. Ta tahtis mulle näidata midagi, mida teha ei tohtinud. Kuna olin tollal veel laps ja ei osanud midagi halba oodata, eriti veel siis kui ta on mu enda sugulane ja sõber. Järgnesin talle telki, kuhu ta teistel keelas tulla. Ta pani mind lamama ja käskis mul püksid ära võtta, ma olin segaduses, kuid tegin nagu ta ütles. Veel soovis ta, et ma oma silmad sulgeks. Ainukesed asjad, mida ma järgnevast mäletan on fraas, mida ta mulle lõpetades ütles. ,,Ära sellest kellelegi kunagi räägi.” Siiani pole ma juhtunust rääkinud, sest keegi ei usuks, et nii tore ja viisakas poiss midagi sellist teha suudaks. Pealegi saime me ju hästi läbi.

132.

Olin 11 või 12. Ja isa (keda ma väga kartsin, oli väga range) kutsus mu magamistuppa, ütles, et näitab kuidas see vahekorra asi käib. Käskis end paljaks võtta ja voodi peale lamada. Seda ka tegin, kuna alati pidi tegema nii, nagu isa käskis, muidu ta kippus lööma. Ta võttis end ka paljaks ning näitas kuhu tema erektsiooniga peenis käib, siis võttis kondoomi ning näitas, kuidas see sinna peale panna. Võib-olla pidin seda ise ka tegema, ei mäleta. Ja siis puudutas peenisega kohta kuhu see käib, sisse ei lükanud. Ja oligi kõik, ei tea, kas teda heidutas minu hirmunud olek või oligi see tema arust normaalne õppetund. See igatahes käib minuga kaasas elu lõpuni. Millalgi hiljem rääkisin seda vanaemale (isa emale). Ei teagi, mis ta ütles selle kohta … Või kas rääkis isaga, vaevalt. Emale rääkisin seda aastaid hiljem, kui olin juba ise emaks saanud, aga ta ei uskunud, nii ema kui isa soovitasid arsti juurde minna ning leidsid, et mul on sünnitusjärgne depressioon. Isa küsis: “Miks sa valetad?” Ma ei saa siiamaani üle sellest vastikustundest mis mind haarab, kui vahel harva oma vanemaid näen ja isaga on tervituskallid vaja teha. See väike seik mis toimus (ja muu psühholoogiline kodune stress) on süüdi nii paljudes asjades, mis ma aastaid olen läbi pidanud elama ja kuidas ma ise peale seda kaua käitusin (murelaps ühesõnaga). Ainus, mis mind päästis, oli kaugele ära kolimine, kui täisealiseks sain.

132.

Nii kaua kui mäletan, on mul olnud raske taluda (noor)meeste komplimente, külgelöömist jne … mind on ajanud oksele mõte, et ma olen kellelegi otseselt seksikas, või et ma peaksin seksikalt riietuma. Olen 41 ja mul on tänini väga ebamugav kanda kontsasid ja lühemat seelikut. Ma lähen närvi, kui ma möödun tänaval meesterahvastest, kes seisavad hulgakesi koos ja võiksid midagi kommenteerida… Ma olen alati arvanud, et ma lihtsalt olen selline – väga kiivalt oma isiklikku ruumi kaitsev. Aga viimasel ajal, eriti kuna need teemad on ühiskonnas õhus ja kuna ma olen nüüd turvalises suhtes toreda mehega, olen hakanud mõtlema, et äkki see polegi normaalne. Et äkki minu JÄLESTUS selle vastu, et keegi mind ihaldab, tuleneb mu lapse- ja noorpõlvest. Ma olen need vahejuhtumid kuidagi sulatanud oma teiste minevikuseikade sisse – kuna need polnud ka nii traagilised nagu mõnel, siis pole ma neile ka väga palju mõelnud. Alles nüüd, analüüsides enda lähedusehirmu, erutusehirmu ja probleeme seksuaalsusega, olen hakanud mõtlema, et tegelikult need asjad, mis minuga juhtusid, olidki vastikud.

Kui ma olin 5 või 6, siis kutsus minust 8 aastat vanem sugulane mind teise tuppa (mäletan, et mul oli seljas tumesinine plisseeritud seelik), ja toppis mulle näpu tuppe. See polnud agressiivne, pigem ütles ta mulle, et see on hea või et nii tehakse jne. Mäletan, et mul oligi hea, aga samal ajal ka väga vastik. Tänini kui ma selle seeliku peale mõtlen, hakkab mul vastik. Seesama vanem sugulane, kellega suhtlen tänini, kuid harva, on alati minu suhtes väga ülevoolav olnud, kallistav ja isegi flirtiv. Aga kuna ta on sellise maneeriga kõigiga, siis ei ole see justkui vale. Aga mul on alati olnud vastik seda taluda. Aga ma pole isegi kordagi mõelnud, et võiksin talle öelda, et ma mäletan. Mul on häbi. Häbi nii selle ees, mis juhtus, kui ka häbi selle pärast, et ma temaga edasi suhtlen ja teen näo, et ma ei mäleta. Vahel, kui me räägime, siis ma ei mäletagi, ja siis on mul häbi, et ma ei mäleta – et normaalne inimene ju ei unustaks sellist asja. Või et järelikult see polnudki nii hull, sest ma ei mäleta seda kogu aeg.

Järgmine kord juhtus see mu kasuisaga. Meie vahel ei olnud mitte kunagi mitte midagi imelikku, ta oli hooliv ja vastutustundlik vanem, aga kui tema ja minu ema vahelised suhted alla hakkasid käima, siis hakkas kasuisa jooma. Mäletan, et ühel päeval olime mõlemad kodus, ta oli juba hommikul täis. Aga niimoodi nukralt ja uimaselt täis. Veetsin temaga pikalt aega, seletades, et ta peab end kokku võtma, ühesõnaga, püüdsin teda kõigiti abistada oma lapselikult täiskasvanulikul moel. Ta noogutas muudkui, sai aru kõigest. Siis tõusis püsti, seisis mu ees tuigerdades ja ütles: “Mul on kõva”. Ja naeratas natuke uimaselt. Mäletan seda hetke nii hästi. Mul oli ühtaegu tohutu segadus kui ka uskumatu selgus, mida see tähendab. Kuigi ma olin alles varateismeline ja täiesti elukogenematu. Mul ei hakanud hirm, mul hakkas vastik, aga samas hakkas temast ka kahju – või siis ma lihtsalt püüdsin seda olukorda kiiresti lahendada – ja ma silusin selle olukorra ära kuidagi “emalikult” (et mis rumal jutt see on vms). Rohkem sellist asja ei juhtunud, varsti nad läksid lahku, ma olin üliõnnelik, et ta enam meiega ei elanud. Aga midagi meie vahel juhtus kas selle juhtumi pärast või on see kokkusattumus, nii et elu jooksul me enam suhelnud pole, väga-väga harva.

Hiljem olen meenutanud, et kuigi ta oli väga hea kasuisa, siis olid küll hetked, mis mahtusid võib-olla toonasesse normaalsusse, aga minu jaoks olid talumatud. Näiteks kui me olime tema ja tema sõbraga koos ja ta hakkas rääkima, et too sõber võtab mu naiseks. Või kui ma valmistusin sõbrannaga koolidiskole minema ja ta ütles, et võtab mu naiseks, kui ma suureks saan. Need tundusid sellised klassikalised lõõpimised, aga mäletan, et ma tundsin end nii vastikult. Ja praegu ma ei kujuta ettegi, et mu elukaaslane teeks nt 11-aastasele sugulasele või sõbra lapsele sellise märkuse!

Samuti on ahistavalt käitunud võõrad.

Olin trammis, 8–10aastane. Mul oli pikk seelik, seisin keskel, kus oli see liikuv ring, mis lastele õudselt meeldis (nagu tasuta lõbustus). Tramm läks rahvast paksult täis. Hakkas liikuma. Korraga tundsin, et mu seelik hakkab kuhugi poole tõmbama. Mõtlesin, et ju jäi mu seelik inimeste vahele, sikutasin tagasi. Aga siis hakkas seelik jälle kiskuma eemale. Sikutasin jälle tagasi. Ma sain ühel hetkel aru, et üks vanem meesterahvas sikutas mu seelikut üles. Õnneks sain varsti trammist välja. Väga vastik tunne oli.

Olin 12–15 (millegipärast ei suuda ma meenutada, kui vana ma täpselt olin). Olin jällegi trammis, valmis esiuksest järgmises peatuses väljuma. Korraga tuli minu juurde vanem mees. Ütles nii: “Teeme nii, et lähme sinna musumäele, mina viskan pikali ja sina hakkad mind musutama.” Midagi ei juhtunud, ma põgenesin trammist.

Olin varateismeline. Hakkasin üle tee kooli minema, mul oli seljas seelik. Valgusfoori juures tuli minu juurde täiskasvanud mees, selline kellegi-isa-välimusega. Küsis: “Palju maksab?” Ma ei saanud alguses aru, misasi. “Nikkumine.” Põgenesin üle tee.

Olin 13–15. Seekord trollis, teel kehalise kasvatuse tundi. Istusime sõbrannadega tagumisel pingil, otse ukse kõrval, aga vahel oli klaas. Korraga vaatan: mulle vaatab läbi klaasi vastu suur kortsus beež munn. Seda ei ole võimalik teise sõnaga nimetada. Mul läks sekund aega, et mõista, miks ta seal niimoodi ripub. Vaatasin üles, üks mees surus oma niudeid klaasi vastu, ise ei julgenud mulle otsa vaadata. Vist hakkasin karjuma. Mees põgenes trollist.

Olin 16. Ostsin putkast patareisid. Mul oli seljas maani seelik ja pikk mantel. Korraga haarab üks mees mul tagantpoolt, tagumikust, ja ei lase lahti. Tõukasin ta vihaselt eemale. Minema kõndides nutsin vihapisaraid.

Olin 16. Oma paar aastat vanema sõbra sünnipäeval ühes baaris, kus nad mängisid plaate. Valdavalt meie oma seltskond, alkoholi ma siis veel ei joonud, see oli üks mu esimesi “päris” pidusid, olin uhke. See oli minu jaoks tõeliselt silmiavav kogemus. Ma loendasin kokku, et õhtu jooksul käis mind ahistamas või käperdamas kaheksa täiskasvanud meest. Ma tõrjusin nad kõik tagasi. Üks tuli veel hiljem mind näpuga ähvardama: “Pea meeles, ma ei puutunud sind sõrmeotsagagi!” Ma isegi ei saanud aru, millele ta viitas, ma polnud kellelegi isegi kaevanud.

Need on kõige “eredamad” mälestused. Ma ei osanud neid kuidagi väga eriliseks pidada. Pigem mõtlesin, et see ongi naiste elu, et mõned mehed – suur osa meestest – ongi perverdid. Ja selline alaväärsustunne, hirm, ohutunne käib lihtsalt selle juurde, et olen naine.

Mul läks kaua aega, enne kui ma suutsin kellegagi seksida. Olgugi et mu teele sattus ka toredaid noormehi, ei tahtnud ma kellegagi isegi suudelda. Ma olin 21, kui ma esimest korda suudlesin. Varsti kaotasin ka süütuse. Kahjuks osutus mees – minust seitse aastat vanem – vägivaldseks manipulaatoriks. Sain temast siiski üsna ruttu lahti. Olin väga pettunud elus ja meestes, jälle. Aga kuigi ma ei leidnud pikki aastaid oma emotsionaalsetele ja seksuaalsetele probleemidele lahendust või selgust, vähemasti õpetas mind see kohutav suhe, kuidas ära tunda manipulaatoreid ja hirmsaid mehi. Olen aidanud sõbrannasid, kes sarnaste meeste otsa sattusid, olnud toeks, aidanud avada nende silmi, et see pole armastus, vaid manipulatsioon.

Kas ma olin seksuaalselt väärkoheldud? Ma ei ole end kunagi lugenud “ohvrite” hulka. Minuga ei juhtunud ju midagi nii hirmsat. Mul ei ole nii suuri probleeme. Aga ma sain piisavalt palju haiget, et see jättis mu elule, mu usaldusele, suured jäljed. Ma vihkan seda, et pikki aastaid pidasin ma seda normaalseks, et naiste elu ongi selline. Olla naine tähendabki tegeleda pervertidega, tõrjuda tagasi vastikuid lähenemiskatseid, saada sõimatud litsiks, kui sa ei lähe kaasa võõraste meestega. Vihkan seda, et mina poen häbi tõttu peitu, mitte nemad.

133.

Ma olin 13-aastane kui ma ei tundnud ennast enam turvaliselt oma vanaema elukaaslase juures kes oli seitsmekümnendates eluaastates.

1. Alati, kui me olime kahekesi kuskil õues, ütles ta mulle, et tule teeme kalli või et istu minu kõrvale. Ma loomulikult ei teinud seda kallit, vaid jooksin minema või kõndisin kiirel sammul eemale.
2. Välivetsu, mis asus teise hoone kõrval, seinalauad olid lahti ja oli võimalik sinna hoonesse sisse näha ja sind oli vetsus ka näha. Ta tuli sinna sisse ja hakkas lähenema mulle. Ma tahtsin kiiresti lõpetada ja minema saada sealt ja ta tegi seda paar korda, kuni ma lõpetasin nende juures käimise, kui mu pere sinna läks.
3. Me läksime perega vanaema juurte ja me panime sinna kiigu ülesse, aga mingid oksad läksid mulle kiikudes vastu ja see oli väga ebamugav, nii et ma läksin küsisin vanaema elukaaslaselt midagi, et need ära lõigata. Sain lõikeriista ja läksin lõikama ja astusin kiigu peale, kuna ma ei ulatunud muidu ja ta oli ka sinna tulnud, ilma et ma tähele oleksin pannud ja ta tuli mu kõrvale ja ütles et ta hoiab minust kinni, et ma ei kukuks maha. Ta võttis minu tagumikust ühe käega kinni ja teisest mu jalgevahelt. Ma olin tardunud ja see kõik oli nii rõve ja ma ei osanud midagi teha, aga siis ma tulin kiirelt kiigelt maha ja ütlesin et need ei häiri mind enam nii väga et las nad olla seal, sest ma ei tahtnud tema käsi enda vastu.

(Kui mu sugulane, kes on aasta noorem, ütles mulle, et meie vanaema elukaaslane on teda näppinud, olin ma šokeeritud, sest ma arvasin terve see aeg, et ma olen ainus ja kellegi teisega pole siukest asja juhtunud, ma olen omapead ja keegi ei mõistaks mind.) Ja ma siiani mõtlen, kui rõve see on, et ta survestas ja näppis mind ja minu sugulast.

Ja kui ma olin 6. klassis ja ma kõndisin klassi poole peale söömist, siis seal olid 9. klassi poisid ja mööda kõndides üks andis laksu vastu mu tagumikku. Ma ikka mõtlen, et ma oleksin saanud midagi teha teisi, et seda poleks juhtunud.

134.

Olin siis 11–12, kui minu vanaema abikaasa mind ära kasutas ja lõpuks mind käperdas. Alguses tundus ta tore, usaldusväärne, hooliv inimene, kes oli mulle nagu vanaisa eest, kuid nii see siiski ei olnud. Oli suvepäev, kui nägin teda oma koduaiast välja jalutamas. Mõtlesin, et ta otsib mu ema ja vanaema, kes jalutasid aiast väljas koos minuga. Vanaema ja ema liikusid juba eemale, kui mina juba hea tujuga, põllu pealt korjatud lilledega, väike tüdruk, kommipakk käes tema poole jooksin, et talle mainida, et me ikka kõnnime seal pool, kui ta meid otsib. Aga vanamees oli nii kaval, et ta kasutas ära seda juhust, ja haaras mu puusadest, kontrollis, et keegi ei näeks, ja toppis oma suure käe altpoolt minu lühikeste pükste äärest sisse suguelundi külge ja katsus seda. Olin tardunud ning ei osanud talle mitte midagi ütelda ega teda eemale lükata. Emale rääkisin juhtunust alles järgmisel suvel, oli raske, rääkisin läbi nutu, kuid teadsin, et tuleb rääkida. Suurem ehmatus oli see, kui sain teada, et vanamees tegi umbes samasuguseid asju minu sugulasega, samamoodi teismeline tüdruk nagu mina. Ta on üritanud mind kõditada, kallistada ja ta on tahtnud, et ma talle sülle istuks jne. Olin alati enesekindel ja ütlesin talle “ei” ja mõtlesin kiire vabanduse ka veel välja, et miks ma ei saa tulla. On veel palju juhtumeid olnud aga neid on kohutavalt palju. Tean et seda on raske rääkida, eriti emale, aga mina seda tegin ja julgustan ka teisi tüdrukuid, kes on taolise asjaga kokku puutunud, et kindlasti tuleb sellest emale-isale rääkida, et nad teaksid, mille eest sind kaitsta. See on raske, aga rääkimine on ka samas õige. Minu ellu jääb sellest alatiseks räpane mälestus, mis mitte kunagi enam meelest ära ei lähe, aga mitte midagi pole parata, see lihtsalt tuleb läbi elada. Ja paraku siin meie maailmas on sellised inimesed, kes on nii haiged.

135.

On aasta 2005, oktoobrikuine koolivaheaeg. Tol ajal oli popp käia riideid ostmas Soome või Rootsis, kus oli H&M. 16-aastane K on kogunud kauplustes degusteerimisi tehes raha, et “normaalne” talvejope osta ja muuhulgas ka sõpradega Soome minna, külla Kasparile, kes on parasjagu vahetusõpilane Helsingis. Loomulikult ei puudu sellelt reisilt alkohol. K on sellega ammu sina peal, alustades hoogsalt 14-aastasena, mil nädalavahetuse ja joomise vahele võis panna võrdusmärgi. Ta sai seda teha “tänu” sellele, et vanemad olid lahutatud ning omavahel just liiga palju ei suhelnud. Reedeti pakkis ta asjad ja sõitis Sakku “isa juurde”. Sakku sõitis ta küll, tihti hääletades, et raha joogi jaoks hoida, aga maandus sõbranna juures, kelle vanemad lubasid koju saabuda öösel ja teatavasti öösel magatakse ning K ja sõbranna joobeastet keegi ei kontrollinud.

Reisil Soome kohtas K tervet punti Saku poisse, kes olid teel Rootsi, kruiisilaevaga ja Helsingi kaudu. Kusagil on olemas üks digikaga tehtud pilt, mis on tehtud tänaval selja tagant ning millest võib välja lugeda, et K on oma kahe sõbra vahel, kuna ta enda liikumine ei ole joodud alkoholikoguse tõttu enam nii sirgjooneline, kui võiks olla. Sellest hoolimata oli K täis tegutsemistahet ja seiklushimu. Jope jäi ostmata ja mindi hoopis Rootsi. Õigemini, K vahetas laeva, läks uue seltskonnaga Rootsi, ta sõbrad viisid oma algse plaani lõpule ja saabusid õhtul Tallinnasse. Kruiisilaeval joomine jätkub ja K-i viimane mälupilt on vahetult pärast ülemiselt narilt alla kukkumist. Teine mälupilt on udune, aga tundub, et valgus on ere ja keegi on tema peal.

Kätte jõuab hommik. Ta ärkab alumises narivoodis alasti, tema kõrval on Tauri. K on segaduses. Mihkel on mõtlik: “Peab apeeki minema.”

“Miks?”küsib K.

“No me peame sulle SOS-pille ostma, me lasime sulle mõlemad sisse ju!

K on sõnatu.

“Vaata pilte, kui ei usu.”

K haarab värisevate käte ja kloppiva südamega digika (jumal tänatud, see oli digikate-, mitte veel nii väga sotsiaalmeedia aeg!) ja näeb seal lähivõtteid penetratsioonist. Ta kustutab pildid ning proovib oma šokki ja ärevust mitte välja näidata. See tunne on nii halb, et selle kirjeldamiseks pole sõnu, aga ei saa öelda, et seda peab ise kogema. Ei pea. Ta läheb kajuti kitsukesse duširuumi, et olla hetkekski üksi.

Ta loetleb peas fakte: ma olen Rootsis, ma olen kajutis inimestega, kes mu kaitsetut seisundit ära kasutasid ja mu vägistasid. Mul pole raha.

Reisiseltskonnas on kaks tüüpi on veel, Karel ja Joonas, aga K-l puudub info selle kohta, kas nad olid juures, kui suguaktid oimetu inimesega toimusid või mitte. Aga päris kindlasti on nad juhtunust teadlikud, sest Mihkel ja Tauri ei ole sellised inimesed, kes oma “vallutused” saladuseks jätaks.

Mihkel ja K lähevad kajutist välja, sõidavad apteeki otsides liftiga alla. K on ärkamisest alates vaikinud. Lühikese liftisõidu ajal küsib K Mihklilt kogu oma julgust kokku võttes:

“Miks sa seda tegid? Miks te seda tegite? Te oleks võinud laevalt sebida omale naisi …”

Mihkel ainult naerab. Vastuseks ei tulnud vist midagi.

Hiljem kajutis üritavad nad K-le selgeks teha, et ta “liigutas kaasa”.

K sõidab pool päeva selle pundiga ringi, sest tagasisõiduks raha ei ole ja laeva vist ka ei saanud jääda. Pealegi laeva apteegist SOS-pille ei saanud. Keset päeva on tablett on lõpuks käes ja sisse võetud. Veidi hiljem hakkab ilmselt tugevate emotsionaalsete pingete ja pohmelli tõttu paha ning tablett leiab oma tee tagasi värske õhu kätte. K teab, et saab aborti teha ega muretse liigselt rasestumise pärast. Ta põhiline soov on ära minna, mitte nende samade inimestega kaasas jõlkuda.

Messengeri ja välkmaksete eelsel ajastul on K-l tükk tegu, et saada oma täiskasvanud õega ühendust ning luuletada kokku mingi jutt, miks ta ilma rahata hoopis Rootsis on. Lõpuks on samaks õhtuks laevapilet olemas ja K jaoks saab see vati sees möödunud päev lõpu. Algab loksumine pimedas kajutis. Ta proovib magada, aga und ei tule. Ta soovib, et uni tuleks ega saaks kunagi otsa. Hommikul Tallinnasse jõudes proovib ta endale sisse ajada paar ampsu laeva munaputru, mida ta muidu nii armastab, aga söögiisu on kadunud. Ta kalkuleerib oma peas, mida emale peaks ütlema, kui ta midagi küsib ja kuidas mitte liiga masendunud välja näha. Ja ta kordab mõttes iseendale, et EI JOO ENAM KUNAGI.

Klassiõe sünnipäeval, mis toimus nädalapäevad pärast juhtunut, ei joo ta tõesti tilkagi. Aga endas toimuva varjamine ja tunnetega toimetulek muutub talumatuks ning alkoholikogused ja enesehävituslik elustiil, mille K omaks võttis, ületab mäekõrguselt kogu eelneva (kuigi ka eelnev oli üsna murettekitav, kui tagantjärele mõelda). K ei väärtustanud ennast ning hakkaski otsima juhusuhteid, forsseeris oma seksuaalsust, mingil perioodil pidas end isegi nümfomaaniks. Ropud naljad, labastumine. Pealinna koolis suutis ta hoida fassaaadi. Teati, et talle meeldib pidu panna, aga mitte tingimata seda, et ka igal nädalavahetusel kellegi uuega magada.