#Minaka14. Lood 31–40

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

31.

Olin kuskil 7-aastane. Kõndisin iga päev pikka maad koolist koju, linnast välja. Minu kodutee läks mööda kasvuhoonetest ja tehasehoonetest. Olin minemas oma tavalist marsruuti pidi, kui kadakapõõsaste tagant tuli välja keskealine mees, kes tõmbas püksilukku kinni. Arvasin, et ta oli lihtsalt end põõsaste taga kergendamas käinud, kuid seejärel hakkas minu poole liikuma. “Kuhu lähed, väike tüdruk?” ütles ta. “Tule siia minu juurde.” Kiirendasin sammu ja ei vaadanud tagasi.

32.

Olin teises klassis, 8-aastane. Meie klassi nimetati koolis “hulluks klassiks,” kuna meil olid õpilased, kes olid pigem probleemsed. Ühel vahetunnil olin kooli hoovis, teel ühest tunnist teise. Hoov oli tühi. Mulle lähenes mu klassikaaslane Madis ja tema sõber. Nad lõikasid mul tee ära. Tahtsin mööda minna, aga Madis ei lasknud – olin palju väiksem kui tema. Kui proovisin ringi joosta, siis jooksis ta mulle järgi ja karjus mulle “kas sa tahad minuga seksida.” Jooksin eest, aga ta sai mu kätte. Ta hoidis mind kinni, siis pani käe rusikasse ja lõi mulle rusikaga jalge vahele. Rabelesin lahti ja jooksin kiiresti teise tundi, sest mul oli hirm ja häbitunne. Ma ei rääkinud kunagi sellest kellelegi.

Nägin sedasama inimest 15 aastat hiljem haridusmessil. Ta ei tundnud mind ära, aga mul oli temast siiani mälestus, mis ajas mind iiveldama.

33.

Ma käisin põhikoolis, kus igal kevadel õpetati bioloogias midagi paljunemise kohta. Esialgu seda, kuidas taimed paljunevad, järgmisel aastal seda, kuidas loomad järglasi saavad. Kui õigesti mäletan, siis 7.–9. klassi kevadeti oli igal aastal teemaks see, kuidas inimesed lapsi saavad. Meil oli väga oskuslik õpetaja, kes rääkis turvalisest vahekorrast, miks kontratseptiivvahendid vajalikud on jmt. Ma ei mäleta, kas see oli 7. klassi inimeseõpetuse tunnis või varem, aga millalgi käsitleti seksuaalsuse ja suhete teemat ka inimeseõpetuse tunnis.

Iga kevad, kui õpetajad neid teemasid rohkem käsitlesid, said mu klassivennad sõnumi, et meeste roll on olla aktiivsem ja tihti on mehed ka pealetükkivamad. Igal juhul on mehed need, kes algatavad intiimseid suhteid. Ja et kui poisid narrivad, siis see tähendab, et neile meeldib see, keda narritakse. Mina olin tüdruk ja sain tol ajal oma õpetajatest aru niimoodi, et minu roll on vastu võtta seda, kui mõni poiss või mees minuga flirdib, mind puudutada soovib jne.

Seega kui üks klassivend mulle vastu tagumikku laksu tahtis anda, siis ma võtsin seda kui komplimenti. Kui ta mind üks kord pärast tunde koolist koju jalutades auto kapotile lükkas ning hüüdis: “Poisid, siit saab!” mõtlesin samuti, et järelikult ma meeldin talle. Kui seda oma vanaemale rääkisin, oli ta šokeeritud ja käskis sellest klassivennast eemale hoida. Mulle aga tundus, et vanaema ei mõista noori inimesi. Kui umbes aasta hiljem klassikaaslased mulle ütlesid, et meeldin ühele teisele klassivennale ning soovitasid meil käima hakata, arvasin ka, et nii peabki. Kui ikkagi sõbrad ütlevad, et sa kellelegi meeldid ja tema on poiss ja sina oled tüdruk, siis muidugi on tüdruku roll see kiindumus vastu võtta. Me olime mõlemad 14-aastased. Mul on hea meel, et see “suhe” ei läinud suudlemisest kaugemale.

Alles tänapäeval saan aru, et mina üksi otsustan oma keha üle ja kui keegi tahab mind puudutada, siis ta peab luba küsima. Olen õppinud oma keha tundma ning aru saama, millal ma tahan, et mind puudutatakse, kuidas ja kust. Aga selleni jõudmiseks olen pidanud väga palju tööd tegema iseendaga. Ma olen pidanud teadvustama, kui tihti on juhtunud minuga seda, et mõni poiss, noormees või vanem härra lihtsalt otsustab minuga sobimatult suhelda. Palun õpetada kõigil bioloogia, inimeseõpetuse ja perekonnaõpetuse õpetajatel ainult seda, et teise inimese puudutamiseks tuleb luba küsida. Vahet pole, mis soost keegi on. Naissoost inimene võib ka algatada flirtimist, aga samamoodi, lähedalt või intiimselt suhtlemiseks ja teise inimese puudutamiseks on vaja sellelt inimeselt luba küsida.

34.

Ma olin 13-aastane ja tema oli 28-aastane, me olime koos kaks nädalat. Temaga oli veider suudelda avalikes kohtades, tundsin ennast veidi imelikult, aga samas oli ka põnev. Olin meelitatud, et minust vanem inimene, lausa täiskasvanu, arvab, et olen piisavalt ilus või huvitav, et tahta minuga suhtes olla. Kahe nädala pärast jäin haigeks ja pidin koju jääma. Ta magas hoopis ühe mu samaealise sõbrannaga. See kõik tundus väga vale ja ma ütlesin, et ei taha teda rohkem näha. Ning ma ei näinud ka.

Ta ei olnud minu treener, õpetaja ega kuidagi muud moodi minust üle. Ta oli lihtsalt 15 aastat vanem kui mina. Kui ma ise 28-aastaseks sain ja vaatasin 13-aastaseid, siis mõtlesin küll, et mida see 28-aastane inimene minus nägi.

Sest 13-aastane inimene on veel laps. 14-aastane inimene on ka laps. Miks peaks üks teismeline tahtma olla koos täiskasvanud inimesega? Mina tahtsin 13-aastasena selle 28-aastase inimese tähelepanu, sest vanemad ei teinud minust tol ajal eriti välja, neil oli käimas lahutus ja minu elus oli palju ebastabiilsust. Unistasin sellest, et kolin mõne täiskasvanuga kokku, kes mind hoiab ja minu eest hoolitseb.

35.

Alustasin lapsehoidjana töötamist kui olin 16 (praegu olen 20). Kui 17-aastasena ühe pere lapsi hoidsin (elasin siis nende juures), tegi pereisa tihti kohatuid kommentaare mu keha kohta. Kuna olin nii kogenematu, ei osanud miskit vastu öelda ega ei saanud täpselt aru, mis toimub. Kommentaarid olid tavaliselt selle kohta, mis mu keha juures kõik ahvatlev on. Kommentaare tegi tihti ja sageli sel ajal, kui tema naine oli kohe kõrvaltoas. Tema pidevaks huviorbiidiks oli ka mu seksuaalelu, sest talle ei “mahtunud pähe”, kuidas ma jätkuvalt süütu olen. Ta ei pannud mulle kunagi kätt külge, kuid pidevalt oli tunda, kuidas ta pilk käib üle minu. Kord juhtus ka nii, et kogemata astusin duširuumi, kui ta parajasti seal oli, keerasin koheselt ringi ja panin ukse kinni. Hiljem, kui ta seda mainis, arvas ta, et ma peaks vastama samaga ja et tema peaks samuti saama sisse kõndida, kui mina duši all olen. Olin nende juures aasta aega, tükk aega pärast seda tundus, et see oli üsna tore, kuid mida aeg edasi, seda rohkem meenub jälle mingisuguseid tema ütlusi või pilke, mis teevad üsna selgeks, et ma olin justkui vaatlusobjekt tema jaoks ja tundsin pidevalt tema juuresolekul ebamugavust.

36.

Ma olin 17, sõitsin rongiga koju. Päev oli üsna väsitav olnud ja otsustasin silma looja lasta. Kui ärkasin, nägin, kuidas mu vastas istuv mees end rahuldas, seljakotiga kattis enda tegevust. Suurest hirmust panin silmad uuesti kinni, sest ma olin täiesti šokeeritud. Meiega samas reas ei istunud kedagi.Kuidas ma üldse oleks pidanud reageerima? Ma ei suutnud selgelt mõelda. Mõned minutid hiljem kuulsin oiet. Ei julgenud silmi lahti teha. Siis jõudsime Türile ja mees lahkus. Lõpuks. kui silmad lahti tegin nägin rongi põrandal kõike, mis temast maha jäi. Ma vahetasin kohe kohta. Ma tundsin end nii rõvedalt. Hakkasin süüdistama end, et kandsin valget toppi ja seelikut. AGA SOE, isegi palav SUVI OLI! Mida muud oleks ma pidanud kandma?! Alates sellest sõidust ei julge ma enam ühegi mehe läheduses rongis istuda ega magada.

37.

See on üsna kohutav, mis seisus on meie ühiskond. Alaealiste ära kasutamine on laialdasemalt levinud, kui inimesed tahavad tunnistada. Kui ma oma sõbrannadega ca 14–15–16-aastasena pidutsesin (süüdi ei olnud kodune kasvatus, ärge süüdistage mu vanemaid), siis nägin, kui ükskõikselt inimesed suhtuvad. Me saime kõikidesse klubidesse ja baaridesse sisse, keegi ei küsinud kunagi dokumenti, vanade piltide pealt on aru saada, kui noored me tegelikult välja nägime. Selle aja jooksul leidus ainult üks 20ndate keskpaigas noormeeste kamp, kus olid nii normaalsed inimesed, et nad kohe lahkusid meie seltskonnast, kui kuulsid meie vanust. See on kurb. Ma sattusin 30-aastase mehega korra vahekorda, kes teadis mu vanust. Selle aja jooksul juhtus teisigi asju, mida ma ei suuda isegi anonüümsesse ankeeti kirjutada. Need on asjad, mida ma olen kõik need aastad inimeste eest varjanud, sest ma ei taha tunnistada, et need on päriselt eksisteerinud kunagi. Et ma olen päriselt näinud neid asju, teinud neid asju, ning et nii lihtne ongi sattuda kellegi saagiks. Ja kogu selle psüühilise kahjustuse eest, mis ma sain, ei maksa nad sentigi. Mina maksan.

38.

Minu kasuisa kasutas mind ära seksuaalselt aastaid, umbes 4-aastasest saadik, kuni varajase teismeeani. Ma olin nii ära groomitud, et ma pidin seda normaalseks, et kõikide isad teevad nii ja alles siis, kui umbes kuueselt küsisin naabritüdruku käest, kas tema isa ka nii teeb ja ta vastas, et ei, hakkasin vaikselt mõtlema, et see on vale. Kahjuks usaldasin oma kasuisa ja ta söötis mulle nii palju valesid ja ma uskusin neid, sest ta ju peaks ikkagi olema see, kes mind kaitseb ja nii edasi …

Praeguseks olen 30, olen käputäiele inimestele sellest rääkinud veel lühemalt, kui siin ja ühelt sõbrannalt sain küsimuse, et kas ma mõtlesin selle välja, et end huvitavaks teha. Sellest ajast saati pole julgenud kellelegi midagi öelda.

Ma olen ennast nii kaua vihanud ja süüdistanud selles kõiges. Ja ma pole ikka veel selle väikese tüdruku leinamisest üle saanud. Kes minust oleks saanud? Milline ma oleks? Igapäevane võitlus iseendaga, kas ma olen üdini rämps vöi midagi väärt, on nii väsitav.

39.

Olin 14, tema oli 19. Olime suhtes kaks kuud ja ma olin väga meelitatud, et vanem kutt oli minust huvitatud. Mind tegelikult häiris, et ta pidevalt vihjas seksile, käperdas, üritas mu rinnahoidjat suudlemise ajal avada jne. Ma ütlesin talle ei, sest ma ei tahtnud ja ma polnud valmis, aga ta ikka surus, pidevalt. Õnneks minu kõrval oli inimene, kes oli minust targem, vanem ja aitas mu sealt suhtest välja, aga kui see oleks jätkunud, oleks ta mind survestanud tegema asju, mida hiljem oleksin kahetsenud.

40.

Ma olin 5- või 6-aastane. Mu tädipoeg, keda ma pean praegugi nägema vähemalt korra kuus (pole kindel kas ta mäletab seda ning mingit viha enam 10 aastat hiljem pole) oli 10 või 11 ning me olime koos meie vanaema juures. Jäime tuppa üksinda ning ta võttis püksid maha ning käskis mul imeda. Ma ei mäleta mis juhtus ja kas ma tegin seda, aga ma tean et see on mulle jälje jätnud isegi, kui ma ei teinud midagi.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Eelmised #minaka14-lood on siin.