#minaka14. Lood 91–100

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

91.

Umbes 7-aastasena meeldis mulle üht kohalikku anonüümset jututuba külastada. Chattimine mulle niivõrd huvi ei pakkunudki, vaid pigem see, et seal oli võimalik vastasega piljardit ja laevade pommitamist mängida. Loogika toimis nii, et kui olid mängu mängimiseks soovi avaldanud ja keegi jututoas sama tegi, tõstis programm teid mõlemaid privaatsesse vestlusaknasse, kus sai korraga nii mängida kui rääkida.

Enamasti tehti juttu, küsiti nime või vanust. Kuna kogemus näitas, et minu päris vanust teada saades jääb mäng vastase lahkumise tõttu enamasti poolikuks, vastasin, et olen 17. Seejärel küsiti rate.ee konto nime. Alati ma seda ei öelnud, kuid mõnel korral hakkas valetamise pärast häbi, avaldasin oma päris vanuse ja uurisin, kas on endiselt soov minu rate kontot vaadata.

Teine vastas: “Aa, sellest pole midagi. Saada rate.” Olles näinud minu pilte, kinnitas kaaslane, et ma olevat väga ilus ja tegi pakkumise: “Teeme netikat?” Minu pärimise peale, mis see on, sain vastuseks: “Netiseks.” Ka see ei andnud mulle mitte mingit selgust. Õnneks oli mul piisavalt oidu, et pärast laevade pommitamist vestlusest lahkuda. Nn netika pakkumist tuli erinevate anonüümsete mängijate poolt veel hiljem ka.

92.

Teiste lugusid lugedes meenus mitu seika.

Kõige esimene neist päris lapsepõlvest. Olin kindlasti eelkooliealine, arvan et 5 või 6. Täpselt juhtunut on raske meenutada, aga emotsionaalne laeng ehmatusest on tänini tugev. Nimelt mängisime naabrilastega kortermaja teisest otsast tüüpilise paneelmajade hoovi peal. Nad olid õde ja vend, poiss oli meist palju vanem, eelteismeline, arvati, et ta on kerge vaimse puudega. Tüdruk oli terane ja minuga samas vanuses, tema oli mu sõbranna. Mäletan, et “mäng” oli selline, mina heitsin pikali parkiva auto varju ja uuriti minu keha ja vaadati aluspükste alla. Kuidas sellest emale rääkisin, ei meenu, aga seepeale tormas isa poisiga vihaselt rääkima ja ema pakkus mulle suhkruvett, olin kõigest väga ehmatanud ega mõistnud miks ollakse nii ärevil ja tundsin ennast süüdi, et enda teadmata midagi väga rumalat olin lasknud juhtuda. Hea näide sellest, miks on vaja väikestele lastele varakult õpetada avameelselt “sinu keha on sinu oma”, intiimseid piirkondi ja et endast palju vanematel ei sobi last katsuda.

Teine juhtum. Olin 15 või 16 ja kutsekooli õpilasena praktikal kollektiivis, kus oli igasugu vanuses inimesi. Olime bussireisil. Kuna buss oli üsna täis, siis kõik mu sõbrannad olid juba leidnud istekohad ja ainus vaba plats oli ühe vanema mehe kõrval. Ta oli u 50-aastane. Pikal teekonnal oli meeleolu lõbus, räägiti anekdoote ja suur osa suhtlusest toimus mitte minu emakeeles. Ei puudunud ka alkohoolsed joogid. Ise jõin samuti kas siidrit või gini, mitte väga palju, aga piisavalt, et sõidust, hilisest kellaajast ja alkoholi mõjul vajuda unisesse seisundisse. Kõrval istuv mees, kes rääkis eesti keelt puiselt, kasutas juhust ja hakkas mind käperdama. Püksi ma tema kätt ei lubanud ja tõukasin eemale, aga kisa ka ei julgenud teha, ümberringi melu käis. Rindu katsus ta küll. Mingil hetkel vajusin päris magama ja ärgates oli väga rõve tunne ja hirm, mida ta võis teha, kui vahepeal ära vajusin. Kahetsesin, et polnud konkreetsem enda privaatruumi kehtestamisel ja et olin üldse joonud.

Olin 15-aastane kui kaotasin süütuse 18 aasta vanusele noormehele. See ei ole ära kasutamise lugu, kuna seks oli nõusolekul. Küll aga jättis ta mind peale seda esimest korda kohe maha. Olin kaotanud oma esimese poisssõbra (kelle temasse armudes maha jätsin) ja süütuse, mille peale ta liikus edasi järgmise neiu juurde. Sisendasin endale, et süütus pole midagi nii erilist, et selle üle kurvastada, aga haiget sain ikka ja tagantjärgi mõeldes, oma tütrele sooviksin ilusamat esimest seksuaalsuhet kui kellegi “kirsi noppimise” kähkukas.

93.

Olin 11-aastane, äsja isa matnud, hiljuti kooli vahetanud ja mitmes õppeaines oli vajakajäämisi. Meil elava üürniku juures sain järele õppida saksa keelt ja need pooltunnid olid alati toredad. Kuna mul oli ka matemaatikas abi vaja, leidis ema, et tema uus meestuttav võib seda mulle õpetada. Olin seda meest paar korda varem emaga koos näinud ega osanud midagi karta. Istusime elutoa diivanil mu õpiku ja vihikuga ja ma lahendasin ta juhendamisel ülesandeid, kui ema ütles üle ukse, et ta käib korraks poes. Pole häda, kui kaua ta ikka ära on, jõuan selle ajaga oma ülesanded lahendatud! Möödusid mõned minutid või veidi rohkem, kui mees poole seletuse pealt tihedalt mu kõrvale istus ja veel mõne minuti pärast mul ümbert kinni võttis ja enda vastu surus… Mu käed olid kinni tema käte all ja ma ei saanud ei liigutada ega hirmust peaaegu hingata. Automaatselt ununesid kõik sõnad, ja mida sellises ahistatuses üldse öelda oleks olnudki… Tegelesime ju just matemaatikaga! Lõpuks suutsin end siiski ta haardest vabaks rabeleda ja oma tuppa põgeneda. Õnneks jõudis ema ka poest tagasi ja sellega olukord lõppes. Olin oma toas, kuni mees lahkus. Mul oli ikka veel valus ja piinlik. Tohutult piinlik. Loobusin pikemaks ajaks igasugusest õpiabist. Parem siiski kehvad hinded kui see, et keegi mind krahmama hakkab.

Mõned aastad hiljem siiski kohtasin seda meest kodu lähedal tänaval. Kui ma ta ära tundsin, käis üle keha tuline jutt läbi ja tuli tahtmine põgeneda. Aga juba oli ka tema mind ära tundnud ja kuna oli päevane aeg ja inimesed ümberringi liikumas, teretasin teda ja tema küsis, kuidas emal läheb.

15-aastaselt juhtus järgmine vastik seik. Tulin pühapäeval õhtuse bussiga maalt linna. Kuna oli soe aeg, oli väljas veel valge. Trammipeatusest koduni tuli läbida paar tavaliselt üleajavate prügikastidega ja alati inimtühja hoovi. Esimest hoovi läbides kuulsin, kuidas keegi veel minu taga kõndis ja lisasin sammu. Sellest ei piisanud, sest mind oli juba sihikule võetud. Enne, kui märkasin, olin kinni püütud ja mees torkas ühe käega läbi oma jakitasku mind mingi terava esemega ning teise käega kattis selja tagant haarates mu suu ja pool nägu. Siis vedas ta mind esimesse ettejuhtuva maja avatud trepikotta, surus mind näoga vastu seina ja ähvardas pussitada, kui ma häält teen. Kõik käis väga kiiresti. Ta tõmbas mu pükse allapoole. Kuna olin siis üsna kondine ja püksid olid jämedast kangast ja päris ümber, ei saavutanud ta seda, mida soovis nii ruttu, kui vaja oleks olnud, aga kuna häda oli suur, võis niigi mu peal end hõõruda. Piisas sellestki, et ta sai mu jaki ja särgi alla surutud käega mu külge pigistada, et lõpuni minna. Siis kostsid trepikojas ülevalt korruselt kellegi lohisevad sammud. Mees kuulas mõne sekundi ja jooksis välisuksest välja. Mina seisin veel vähe või palju aega seal kangestunult näoga vastu seina, sest ei suutnud end liigutada. Aga kui selgus, et keegi enam trepikojas ei liigu ja mees ka tagasi ei tulnud, võtsin end kokku ning lahkusin joostes sündmuskohalt.

Käed värisesid, kui võtit välisukse lukuaugus keerasin. Tuppa jõudes ja jalanõud esikusse jättes, ruttasin vannituppa, kus end täiesti paljaks võtsin ja end väga kaua pesin. Kuigi ma siis enda pesemiseks kunagi nuustikut ei kasutanud, pidin seekord seda tegema. Muudkui küürisin ja küürisin end seal vannis seistes, pesin ja loputasin ja pesin ja loputasin. Tahtsin tõesti oma naha maha võtta aga siiski ei saanud lahti õudsest vastikustundest, mida juhtunu minus esile kutsus. Lõpuks tõi õde mind taas maa peale, kui asus vannitoa uksele kloppima ja nõudma, et mida ma seal ometi nii kaua kohmerdan. Järgmisel päeval viskasin hoovis olevasse prügikonteinerisse oma juba mitu aastat olnud lemmikpüksid, mis mul eelmisel õhtul jalas olid. Väga vastumeelselt aga kindlalt teades, et ei suuda neid enam kunagi jalga panna.

Vastik ja räpane tunne käis minuga kaasas veel kuid või kauem ja neist hoovidest ei käinud ma pärast veel aastaid läbi! Ei, ma poleks seda meest kunagi tänaval ära tundnud, sest ma ei näinud ta nägu ega märganud ka midagi muud, mille järgi teda tuvastada. Ka ei rääkinud ma siis sellest kellelegi. Peas vasardas ainult küsimus MIKS. Miks just minuga midagi sellist juhtus? Sest selle juhtumi puhul poleks saanud väita ei seda, et mul oleksid olnud väljakutsuvad riided ega ka seda, et oleksin olnud purjus või ööklubis või mis iganes muust ohvrisüüdistamisest rääkimata. Isegi pime polnud väljas!

Ja need ei jäänud minu jaoks ainukesteks taolisteks juhtumiteks. Edaspidi pakkusin ma seksuaalset huvi oma vanema õe abikaasale ja lisaks ka nende mõnele sõbrale. Kõik nad olid minust 15 või rohkem aastat vanemad ja ei huvitanud mind üldse.

Siis ei teadnud ma veel sellest, et inimesel võivad olla nii tugevad seksuaaltungid, et ta peab varastama tänavalt võõra inimese nende rahuldamiseks. See juhtus peaaegu 28 aastat tagasi. Kas aastal 2021 on võimalik neutraalses keskkonnas saada teadmisi oma keha funktsioneerimisest ja iseenda vajaduste rahuldamisest? Mulle tundub, et mitte. Koolis õpetatakse ikka veel peamiselt matemaatikat, muusikat, ajalugu, keeli ja muud sellist, aga keegi ei tule selle peale, et õpetada juba varasest east alates oma emotsioonide- ja vajadustega toime tulemist. Suhtlemist end ümbritsevate inimestega nii, et sellest oleks kõigile ainult positiivseid kogemusi. Praegu on see ülesanne ikka veel lapsevanemate õlul, kuigi enamikel neist on vastavad teadmised napid või puuduvad üldse.

94.

Olin 7–8 aastane, õppisin esimeses klassis Tallinna Muusikakeskkoolis. Koju sõitsin kahe bussiga ja koolis käisin üksi. Oli nõukogude aeg, mil selles, et seitsmeaastane üksi koolis käib, polnud midagi imelikku. Ühel päeval hüppasin bussi oodates Hiiu peatuses kivilt kivile. Mulle lähenes sihvakas, kõhn, kartulikoorekarva juustega keskealine mees. Küsis, kus koolis ma käin ja mis pilli õpin. Ütlesin, et klaverit. Küsis, kelle juures. Ütlesin õpetaja nime. Tema ütles seepeale rõõmsalt, et näe, kui tore, sinu õpetaja oli minu õpilane! Mõtlesin, kuidas see võimalik on, sest mu õpetaja oli mehest vanem. Ta ütles, et ma tervitaksin õpetajat tema poolt, tema nimi on X, kindlasti õpetaja mäletab. Siis küsis ta minult, kas ma tahan saada kõige paremaks pianistiks oma klassis. Muidugi vastasin, et tahan. Ta ütles, et võib mulle anda muusika andi. Sedasama, mida ta andis mu õpetajale. Olin põnevil – kas ma tõesti kohtasin võlurit? Ta kutsus mind endaga kaasa bussipeatuse taga algavasse metsatukka. Seal võttis ta välja oma riista ja ütles: näed, see on pöial ja kui sa seda imed, siis saadki muusikaandi. Sain aru, et pöial selle koha pealt inimesel välja ei kasva ja ütlesin, et ei taha. Ta oli pettunud, ohkas raskelt ja ütles: hoia siis vähemalt käes, muidu ma pean sulle haiget tegema. Hoidsin siis käes, vaatasin kaugusse ja kannatasin ära, kui ta end mu peopesa vastu nühkis. Lasi paugu endale pihku ja ütles: näe, see ongi muusikaand. Kargasin püsti ja jooksin elu eest bussipeatuse poole. Ta karjus mulle järele: “Kui sa isale sellest räägid, annab ta sulle kõvasti vitsa!!” Muidugi ma ei rääkinud sellest kellelegi, läksin koju ja joonistasin nähtud riista ühe pliiatsikarbi peale, justkui endale hoiatuseks. Ükskord ema nägi seda ja küsis, mis pagana asi see on. Vastasin, et ma ei tea, elevandi lont vist. 

Rääkisin sellest esimest korda siis, kui mul olid juba pere ja lapsed. Varem ei julgenud rääkida, sest kartsin, et mind peetaks lollakaks ja see lugu kurvastaks ema. Hiljem kartsin ka, et mind kardetaks partneriks valida, kui potentsiaalselt vaimselt ebastabiilset inimest.

Lisaks sellele kogesin Hiiult bussiga koju sõites kümneid kordi ahistamist bussis. Olid teatud vanamehed, kes täis ja vahel ka pooltühjas bussis tulid tüdruku selja taha ja hakkasid oma elundit vastu tagumikku või selga nühkima. Läksin siis enamasti teise kohta seisma, vahel trügis nühkija järele. Sageli sain ise sõimata – mida sa trügid?! Ükskord, juba murdeeas, viskas üle ja käratasin järjekordsele nühkijale: “Mida sa, värdjas, nühid?!” Vanamees pööras pilgu ära ja tegi näo, et ma ei räägi temaga. Pärast seda saatsin igale nühkijale lihtsalt tapva pilgu ja kui hakkasin punkariks, lakkasid nühkimised. Kui olin 13, astus mulle Tallinna Teenindusmaja ees ligi kauboikübaraga soomlane ja küsis: “Oletko ollut pojan kanssa?” Vastasin: “En ole.” Ta ütles: “Tää on sitten ensimäinen kertaa. Mä voin antaa sinulle kaksiisataa markaa.” Saatsin talle tapva pilgu ja läksin minema. Viha, usaldamatus ja sügav pettumus inimestes, eelkõige meestes, on sellest kõigest hinge jäänud. Püüan neile asjadele mitte mõelda, muidu ärritun endiselt ja hakkan peas ketrama, kuidas peaks sellistele värdjatele kätte maksma, mis oleks neile piisav põrgupiin ja ükski pole juskui piisav. Jumal tänatud, et tänapäeval neist asjadest räägitakse, perverdid on nüüd ehk kartlikumad ja lapsed teadlikumad.

95.

Seitsmendas klassis tuli meile uus matemaatikaõpetaja. Mees, umbes 50ndates eluaastates. Ta selgitas hästi ja arusaadavalt, aga klassi tüdrukud mõistsid ruttu, et temalt ei tasu iseseisva töö puhul abi küsida. Miks? Sest siis pidi taluma õpetaja kätt seljal, kätt õlal, kätt sinu käe sees, kui ta pliiatsit või kustukummi “otsides” su peopesas ringi kaevas. Me arutasime seda omavahel, aga mitte keegi meist ei rääkinud sellest kodus või mõnele teisele täiskasvanule koolis. Mäletan siiamaani seda omaette arutlemist, et kas mu abivajadus on piisavalt suur, et matemaatika tunnis käsi püsti tõsta ja õpetajalt abi küsida või saan oma ülesande ikka kuidagi muidu lahendatud. Ilma käperdamiseta.

96.

Kui ma olin 13, töötas meie maja juures üks vanem töömees (60); peale tööd liikus vabalt majas ringi, oli nagu sõbraks saanud mu vanematega, võib-olla võeti koos vahel viinagi…

Ühel õhtul olin just meie oma saunast tulnud, istusin öösärgis ja hommikumantlis oma toas voodi äärel ja kammisin oma pikki märgi juukseid lahti, kui too mees mu uksele ilmus (uks oli lahti, sest ma ei olnud veel privaatsust väärtustama hakanud). Ta vaatas mind ja õhkas: “Oh, Xxxxx! Sa oled ilus nagu taevaingel!” Ja tuli istutas ennast minu kõrvale voodiservale. Ma tundsin ennast ebamääraselt meelitatuna, sest kõlas ju “ilus”, samas see vana mees ei seostunud kuidagi mingite emotsioonidega. Ma ei mäleta, kas ta üldse veel midagi ütles või mitte, aga äkki rabas mul ümbert kinni, pööras mu näo vägisi enda poole ja sõna otseses mõttes toppis mulle keele kurku! Ma ei mäleta üldse, kuidas ma püsti ja toast välja sain, aga välja ma jooksin, ei öelnud ega hüüdnud midagi, tormasin üle tee parkmetsa ja lihtsalt jooksin seal pimedas puude vahel, endal süda rinnust välja hüppamas. Emotsioonid olid nagu blenderis ja läbiv maitse oli häbi ja jälkustunne… Ei mäleta jällegi muud, kui et keset metsa üritasin rahuneda, mis ilmselt ka õnnestus ühel hetkel ja läksin koju tagasi. Muud ei mäleta, küllap hoidsin selle mehe teelt edaspidi eemale ja võib-olla tema minu omast ka.

*

Kui olin just 14 saanud, suvitasin naabrite maavanaema juures talus. Ainult mina ja too vanaema olimegi seal. Minul aga hakkasid esimest korda “päevad” … Loomulikult ei julgenud ma kellelegi midagi öelda ega küsida, leidsin mingisuguse vana käteräti ja taskurätte püksi panemiseks, seal talus ei olnud ei välikäimlat ega pesemisvõimalust mujal kui kaevu juures, nii et olin üsna nõutu ja tundsin end ebamugavalt. See selleks. Vahel võttis naabrite vanaema mind oma hobusevankril külavahele kaasa ja jättis mu seal ringi uitama, kui omi asju ajas. Tutvusin kahe endast umbes kümme aastat vanema mehega, mõlemad kenad, üks blond ja teine brünett. Neil hakkas omavahel mingit sorti nagu võistlus käima, et kumb mu “südame võidab” või vähemalt nii arvasin mina. Lõpuks valisin blondi ja nõustusin tema veoautoga kaasa sõitma. Olin nii meelitatud ja uhke! Ikkagi vanem mees ja tahtis mind “pruudiks”! Aga sõit ei kestnud kuigi kaua. Ütles, et vaja korra mingi küüni juures ära käia, küün asus muidugi natuke maad metsa sees, istusime seal autos ja ta suudles mind. See oli mu esimene suudlus, kuid olin nii noor ja rumal alles, et kohmetusin väga ära ega osanud muud teha, kui talle limonaadi pähe valada, enda arvates tegin nagu nalja, sest ma ei osanud situatsiooni, mis minu jaoks liikus liiga kiiresti, muuta või lõpetada. Selles peale käskis ta mul autost maha minna. Läksingi. Mõtlesin, et vist vihastas ja kavatseb mu lihtsalt üksi sinna tundmatusse metsa jätta. Aga ei – tuli ise ka maha ja järgmiseks olin väga kähku juba heinte peal pikali ja mul kisti pükse jalast. “Käterätilappi” mäletate? Ma pidin häbi kätte ära surema! Selle asemel, et mehe peale vihane olla, pomisesin vabandavalt, et päevad on… See ei loe midagi, ütles tema ja tegigi oma “meheteo” ära. Ma üritasin küll vastu panna, kuid ta küsis: “Päikest tahad veel näha? Ema tahad veel näha?” Siis ma sain aru küll ähvarduse sisust ja lasin tal ära toimetada.

Pärast tõi ta mu autoga külavahele tagasi ka, ma poleks võõras kohas ise kuskile minna osanud. Autos küsis veel, et kas ikka tõesti olid päevad. Ma ei mõistnud, kuidas ta ise aru ei saanud. Tema ütles, et noh, siis ei ole mingit muret. Alles pärast sain aru, et ta mõtles rasestumist …

Loomulikult ei rääkinud ma juhtunust kellelegi. Aga kuna süütus oli läinud, siis edaspidi tuli selliseid 10 aastat vanemaid mehi küll ja veel. Mitte et mina oleks tahtnud, aga kuidagi tundus, et pole enam mõtet vastu ka hakata, et see ongi ilmselt elu ja nii asjad lihtsalt käivad. Sellest, mis armastus tegelikult on, hakkasin alles paarkümmend aastat hiljem aru saama, aga need mõisted – seks ja armastus on minu jaoks alatiseks lahus. Mul ei ole mitte kunagi olnud õnne olla seksuaalvahekorras armastatud mehega, kuigi mul oli hiljem abikaasa ja kaks last ning mitmeid juhusuhteid peale selle. Pärast abikaasa surma pole ma enam seksinud, sellest on nüüd 25 aastat. Vahekord purjus abikaasaga, kes mu sisuliselt vägistas (nagu ka päris esimesel korral), jäigi viimaseks füüsiliseks suhteks.

97.

Ükskord 16-aastasena Raekoja platsi mööda koju kõndides lähenesid kaks minust kõvasti vanemat tüüpi mulle selja tagant ja üks neist pistis käe mu jalgevahele. Kui ehmudes ümber pöörasin, joosti naerdes minema. Mitte mõnel pimedal agulitänaval, vaid Raekoja platsis!

98.

Kasvasin üles 1980–90ndatel Tallinna kesklinnas ja seal liikus alati imelikke inimesi ja olime naabruskonna lastega sellega harjunud. Teadsime, et on olemas liputajad, prügikastis sorijad, niisama imelikud ja kommionud. Olime ka teadlikud, et kommi ei tohi võõrastelt võtta, aga ega keegi meile ka ei pakkunud, sest see oleks olnud ju liiga läbinähtav. Mitmed episoodid on salvestunud mällu väga detailselt ja meenutades on tundmus nii värske nagu oleks see eile juhtunud. 

Olin siis 8–9 ja mängisime mu noorema venna ja sõbrannaga koduhoovi lähedal. Meil oli ka venna käru, kus teda kodumängimise käigus sõidutasime. Mingil hetkel ilmus meie juurde mees, keda hakkasime kutsuma “onu kurttumm”, sest ta ei rääkinud midagi, ainult naeratas. Ta käis meiega kaasas ja tahtis ka käru lükata. Mõtlesime, et onu tahab ka meiega mängida ja kuna ta tundus sõbralik ja kommi ei pakkunud, siis lasime tal kaasas käia. Mingil hetkel ronisin redeli peal ja mäletan, kuidas onu tuli mulle “appi” ja kohendas aluspükse. See tundus natuke imelik, aga arvasin, et ehk ma ei näinud, et need hakkasid alla vajuma vms. Järgmisel hetkel ta kohendas jälle, pani käe püksi ja silitas, mis tundus juba imelikum ja läksin ruttu sõbrannale kurtma. Sel ajal, kui me mõtlesime, kuidas seda olukorda tõlgendada, sõidutas onu mu venna koos käruga vastu puud! See oli meile selge märk, et midagi on väga valesti ja jooksime koju ära. Rääkisime loo sõbranna emale, kes jooksis välja meest otsima, aga selleks ajaks oli ta juba kadunud. Oma vanematele ma sellest ei rääkinud, sest oli häbi ja hirm, et äkki ma ei tohi enam õue minna. 

*

Olin 10 ja mängisime naabripoisiga tema hoovis. Panime üles telgi, kuhu vedasime padjad ja tekid ja tegime ägeda olemise omale. Ta oli minust paar aastat vanem, aga meie sõprus oli alati olnud ilma igasuguse seksuaalse alatoonita. Sain aru, et ta on natuke pätt, sest tegi vahepeal lollusi, aga minu vastu oli ta sõbralik olnud ja usaldasin teda. Järsku telgis pikali olles keeras ta end mu peale ja proovis suudelda. Ma ei saanud üldse aru, mida ta tahab ja ajasin minema, sest väkk! Ma polnud veel mõelnud üldse poiste peale sellises kontekstis. Ta ikka üritas ja siis hakkas juba keelitama ning lõpuks näitas, et tal on kaasas ka nuga. Selle peale ma jooksin telgist välja ja ei mänginud temaga enam kunagi.

*

Olin vast 11–12, kui mängisin taas koduhoovis, kui järsku ilmus aia taha vene keelt kõnelev mees. Üks sõpradest oskas vene keelt ja suhtles temaga. Alguses ta uuris, mis puu meil kasvab ja et ta tahaks vahtra “ninasid” endale. Siis näitas ta näpuga minu peale ja ütles, et ta tahab, et SEE tüdruk need toob. Ma sattusin paanikasse ja keeldusin, mispeale mees hüppas üle aia ja hakkas mulle lähenema. Õnneks olid kodu köögiaknad hoovi poole ja isa parasjagu seal toimetamas. Karjusin isa appi, ta tormas susside väel õue ja püüdis selle mehe kinni, kes viidi hiljem miilitsaga minema.

*

Olin 11 ja mängisime sõbrannaga taas kodu juures, aga seekord oli pime (need Eesti sügised!). Hakkasime parasjagu sõbranna juurde minema, kui selja taha ilmus mees, kes mu tugevasse haardesse võttis ja endaga kaasa lohistas. Ma ei mäleta enam, kas hakkasin kohe rabelema ja karjuma või olin tardunud, aga peagi istus ta maha ja hoidis mind endiselt väga kõvasti kinni oma süles. Kraapisin tema jalgu ja röökisin kõigest kõrist, aga mitte kedagi ei tulnud. Sõbranna oli suurest hirmust ära jooksnud ja liigses šokis, et abi otsida. See mees ei öelnud ühtegi sõna kogu selle aja jooksul. Lõpuks lasi ta mu lahti ja jooksin koju. Emapoolne reaktsioon, kes nägi minu seisundit, oli selline et ta tegi suhkruvett ja ütles, et pimedas ei tasugi õues mängida, ise olin süüdi olnud…

*

Lisaks on olnud juhuseid, kus tänaval tuldi käperdama – kui seljas oli seelik, siis katsuti jalgu, kui püksid, siis tagumikku. Minu jaoks oli poistekampadest möödumine väga ohtlik asi ja püüdsin minna ringiga, kui vähegi sai, sest alati tuli sealt kommentaare või vastikuid kilavaid pilke. Ükskord tõmbas täiskasvanud mees mind tänaval möödudes juustest selliselt, et pea oli selja taha painutatud. Lihtsalt möödaminnes ja siis jalutas edasi. Kõik need kogemused on õpetanud mind vaatama tühjal tänaval kõndides ette ja taha, haarama taskus võtmed pihku ja vaatama välja võimalikud põgenemistrajektoorid, isegi kui tänav on täiesti tühi. 20+ aastat hiljem on mul täpselt sama refleks, sest parem karta, kui kahetseda. Enam ma ei karda kampadest mööduda, küll aga olen väga tähelepanelik nende suhtes. Väga pikka aega ei tahtnud ma kanda seelikuid ega kleite, sest tundsin end rohkem haavatavana, liiga accessible.

99.

Minu kodutee möödus legendaarsete baaride Woodstocki ja Rockstar’si juurest. Varasest teismeeast alates juhtus tihti, et joviaalses meeleolus härrad vilistasid, tegid minu välimuse kohta kommentaare, “komplimente”, küsisid “Kuhu sa jalutad nii üksi, neiuke?” jne. Mõni napsune rokipeer hakkas minu kõrval kõndima ja pikemalt juttu rääkima, mõnel korral saadeti mind isegi koduni, selle pika tänava teise otsa välja. Proovisin kas täielikult ignoreerida või viisakaks jääda ja ära kannatada.

100.

Ma oli just saanud 14, kui olime sõbrannadega väljas ja tutvusime vanalinnas umbes 30+ vanuses meestega. Nad tahtsid meid viia Von Krahli peole, kuhu meid alaealistena sisse ei lastud, hoolimata nende meeste palumisest. Jätkasime siis nendega koos joomist vanalinna tänavatel. Mulle pakuti kanepit ja ma suitsetasin seda esimest korda. Üks hetk ütlesid mehed, et läheme kellegi korterisse Lasnamäel. Meil polnud kuskile minna (olime vanematele valetanud, et oleme kellegi sünnipäeval ööseks), seega läksime kaasa. Midagi kohutavat tegelikult meist kellelgi tol ööl ei juhtunud, peale purjus flirdi. Kõik magasid ühes väikeses räpases toas ja mahtusid vaevu voodile, diivanile ja pealegi – kõik olid liiga purjus ja jäid kohe magama. Kuid tihti mõtlen selle õhtu peale ja olen hämmingus. Kuidas üle 30 aastased mehed arvavad, et on okei pidutseda, juua, kanepit suitsetada ja ühes voodis magada 14-aastastega? Nad teadsid, kui vanad me oleme. Kuidas see neile vastu ei hakanud?

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.