Pimekohting erakordse teatriga

„Kes kardab pimedat?“ jätkab selleaastase Vaba Lava kuraatoriprogrammi pigem dokumentalistlikku suunda, sest ka seekord on laval nii-öelda tavalised inimesed ehk harrastusnäitlejad, kes etendavad isiklike puutepunktidega lugusid. Need tavalised inimesed aga teeb eriliseks tõsiasi, et suuremale osale neist ei ole antud tervet nägemist ja paljud neist ei näe üldse.

Peale lava oli vaegnägijaid ka publikus, keda märgates tegin kohe järjest kaks mõtlemisviga, mida murda üritatakse – esiteks mõtlesin, et oh, issand, kuidas nad hakkama saavad ja seejärel, et issand kui tublid – just need samad, mis on mainitud lavastuse tutvustuses: „Üks aspekt on üldine teadmatus probleemidest, hoopis teine aga see, et erivajadustega inimesi kiputakse käsitlema kas ohvritena või siis vastupidi – võltsoptimistlikus toonis „No küll ta on tubli“. Aeg on küps suuremaks dialoogikatseks.“. No pagan, millal siis veel teatrisse tulla kui mitte selleks etenduseks ja peksin mõttes pead vastu seina.

Petlik tegelikkus

Etendus algab absoluutselt üllatusevabalt – aga samas oleks midagi muud ka täiesti mõeldamatu – pimedusega. Pimedusega, kus kuuleme helisid, mis annavad viite, et keegi on tuppa eksinud ja esemed lähevad kolisedes ümber. Üsna kohe sekkub mängu kirjeldustõlge – filmile või teatrietendusele pealeloetav kirjeldus, kus dialoogide vahel kirjeldatakse ka ekraanil või laval nähtavat. Lootsin väga kogeda täiesti pilkast pimedust, kus mitte midagi ei näe, et nägijana paremini olukorraga suhestuda, mis ilmselgelt oli stseeni kunstiline taotlus. Ent kahjuks olen õnnistatud erakordselt terava nägemisega ja hakkasin mõne minuti möödudes pimedusega harjudes nägema laval olevat ning ka seda, kuidas näitleja tegelikult ei teinud sugugi seda, mida rääkis kirjeldustõlge, ja see kergelt rikkus ära hilisema ohhoo-efekti.

Tulede süttides saame aru, kuidas helid petta võivad, kui kuuleme ja näeme kahte alternatiivset seletust helide tekkele – kas peategelane komistab ja esemed kukuvad ümber või on need helid hoopis teiste tegelaste tekitatud, kes toksivad hoopis mujal klaase vastu põrandat või plännivad kitarri – ja samas mõistes, et pimedamaailmas kõlavad need nägijale täiesti erinevad stsenaariumid täpselt sama moodi. 

Väga värskendav oli näha loo keskmes kahte tugevat naiskarakterit, Hannat ja Mariat ja mitte ühtegi piinlikku traditsioonilist soorolli. Ent minu jaoks oli sisu poolest kõige põnevam tegelane hoopis kirjeldustõlge, kes saatis etendust lõpuni, võttes aeg-ajalt suisa omaette jumaliku ettemääratuse rolli, sest kirjeldas ka tuleviku tegevusi. Vaidlus kahe tõlgi vahel demonstreeris suurepäraselt, kui erinevalt võib nähtavat maailma sõnadega kirjeldada. Ühtlasi on täiesti ajuvaba kunstilisi võtteid verbaalselt väljendatuna kuulda – visuaalselt oleks justkui loogiline, mõistetav ja konteksti sobiv tegevus, suuliselt aga täielik absurd. Huvitav oli ka tajuda justkui oleks mulle pisivalet ette kantud, kui kirjeldustõlge ütleb, et tegelased suudlevad, kuigi seda reaalsuses ei juhtu. Aga samas, kas sel ongi tegelikult vahet, kui me kõik mõistame, et just suudlust oli lavastaja sümbolistlikult esitada soovinud?

Klaustrofoobia vaatemänguühiskonnas

Loomulikult paneb selline etendus mõtlema iseenda ja ühiskonna suhtest nägemismeelega. Piinliku äratundmisrõõmu pakkusid ka irooniliselt kasutatud „silmarõõm“, „nägemiseni“ (õnneks on meil käibel ka “kuulmiseni”) ning jäin mõtlema, et teatrikülastaja peamine sünonüüm on ju sõna „vaataja“, kuigi selles publikus oli ohtralt ka ainult kuulajad. Mina isiklikult saan peaaegu klaustrofoobiahoo, kui teatris kasutatakse pimedust kaua ja järjest. Ja ka ühiskond laiemalt on ju pidevast visuaalsest jälgimisest sõltuvuses. Kui mingil hetkel seisid näitlejad hoopis publiku taga ja lihtsalt rääkisid, suurt midagi tegemata, tabasin end kaela krussi kõõritades mõttelt, et mida see nende nägemine mulle tegelikult annab, kogu info on nagunii helis olemas. Nagu tänapäeval on haiglane vajadus kõigest pilti teha, siis ehk on läänemaailma ahistav paparatsokultuur samuti selle võib-olla et natuke haiglase nägemisvajaduse väljendus. Lisaks jäin mõtlema, et mis puutub ühiskondlikku dialoogi ja üksteise mõistmisse, siis on ju justnimelt kuulamine selle alus. Kui me kõik jõllitamise asemel rohkem kuulaks, võiks meie ühiskondlikud lõhed märksa väiksemad olla.

Olles taimetoitlane, keskkonnaaktivist, naisõiguslane ja palju muud n-ö imelikku, peaks ma päris hästi teadma, kui uskumatult väiklased, küünilised, kitsarinnalised ja mõtlematud võivad inimesed oma väljaütlemistes olla. Ometi lõi osa etenduses kuuldut mul jalad alt ära (või silme eest mustaks?), ma tõesti ei taha olla sellise ühiskonna liige, kus puudega inimesi niimoodi koheldakse. Ühiskonnas, kus bussipeatuses ei vasta keegi, kui pime küsib, mis number transpordivahendil seisab, kus tänaval kellelegi otsa põrgates ja vabandades, et ollakse pime, nähvatakse vastu, et no lapse pead võiks ikka näha või kõige kohutavam: kus inimesed on nii julmad, et nägemispuudega inimesel soovitatakse enda ära tappa, sest ta on ju ühiskonnale koormaks. Sel kohal voogas mu peas palju sapiseid-iroonilisi mõtteid sellest, millised inimesed minu arusaama järgi ühiskonda tegelikult koormavad.

Dokumentalistika lummus

Kas ei tahtnud lavastaja jätkata täisdokumentalistika teed, sest üks selline lavastus samas kuraatoriprogrammis juba etendus, või oli tegu osalejate näitlemissooviga, igatahes tundub mulle, et eraldi loodud loo etendamine end lõpuni ei õigustanud. Nimelt etendavad näitlejad Martin Alguse kirjutatud lugu pimedast tüdrukust, kes on kodust ära jooksnud, et sõpradega bändi teha, mille vahele on pikitud meenutuste vormis kokkupõrkeid välismaailmaga ehk igapäevaelust sageli mõistmatute ja alati mitte väga sõbralike nägijate vahel. Harrastajatele üsna omaselt ei kandnud lavaolijad kõiki kohti lõpuni välja, kusjuures puudujääke heas näitlejatöös esines võrdõiguslikult nii nägijate kui ka vähemnägijate hulgas. Narratiivi vahele pikitud mälestused varasematest juhtumistest, mis vähem või rohkem baseerusid päriselu sündmustel, tulid oluliselt loomulikumalt ja nauditavamalt välja ning usun, et etendus oleks märksa rohkem hinge läinud, kui täielikult seda teed mindud oleks. Lisaks olid elulised lood märksa huvitavamad ja kõrvale loodud stsenaarium kahvatus selle kõrval, omamata ei suuri pöördepunkte ega ka karakteri arendust.

Foto: Vaba Lava

Üllatuslikult olid tantsu- ja sümbolistliku liikumisega stseenid väga hästi esitatud ja toetasid sisu väga. Kahjuks saabusid mu terve etenduse kardetud piinlikkusmomendid lõpulaulu ajal, mis kaldus pigem kooliteatrisse ja oli ka liiga lääge ameerikalik happy-end, ning hakkasin keskmise küünilise eestlasena mõtlema juba garderoobi põgenemisele.

Kõik komistuskivid loobiksin puhtalt lavastaja kapsaaeda. Nõrku kohti oleks edukalt saanud ümber mängida, teksti muuta või osa elemente üldse eemaldada, sest väljaspool mõnd libastumist näitasid kõik osalejad väga häid esitusi, ka konstrueeritud lugu mängides. Suur osa sellest etendusest on ikkagi eneseteraapia ja võimalus öelda neile „teistele“, kellest publik suures osas koosneb, et teate, te olete ikka mõnikord päris nõmedad. Ja mul publikuna on kohustus seda vastu võtta ja mitte vormi üle ka liialt iriseda.

Ma ei mõtle seda kusjuures kuidagi haletsedes. Jäin järele mõtlema, et mis seal siis nii õudset on (üldse samas tahtmata vähendada olukorra tõsidust). Meil kõigil on siin maailmas oma piirangud, mõnel rohkem teisel vähem. Peategelane, täispime, jooksis trepist üles nagu orav, samal ajal kui mina kindlasti sama maad oma põlvevigastuse tõttu longates liibanud oleksin, ning vaatasin teda kerge kadedusega. Muidugi teeb olukorra keerulisemaks pidev vajadus teiste abi järele. Aga kes meist – tegelikult – ilma teiste inimesteta hakkama saaks? Me võime end kohutavalt iseseisvaks pidada, aga päriselt oleme ikka uskumatult sõltuvad. Vähemalt minu peal etenduse eesmärk toimis – anda edasi see tunne, et inimesed on lihtsalt inimesed, ükskõik kui erinevad nad parasjagu mingi omaduse poolest poleks. Läksin koju tundega, et sain tegelastelt sooja käepigistuse ning kutse sõpradeks saada. Võtan kutse meeleldi vastu ning loodan, et neid kutseid, kas siis kunsti- või mingis muus vormis, tekib Eesti ühiskonnas eri gruppide vahele aina juurde.

Toimetas Aet Kuusik.