Piotr Godzisz: vaenukuritegudel on tagajärjed kogu ühiskonnale

Miks on oluline käsitleda vaenukuritegusid teisiti kui “tavalisi” kuritegusid? Kui tõsine on vaenukuritegude probleem ja kuidas tuleks selle teemaga tegeleda? Milline on üldse polariseerunud ühiskondade tulevik? Sellest ja paljust muust vestles Liina Rajaveer Eesti Inimõiguste Keskusest kriminoloogia õppejõu Piotr Godzisziga.

Piotr Godzisz on interdistsiplinaarne sotsiaalteadlane, kes on viimased kaheksa aastat töötanud vaenukuritegude ja inimõiguste valdkonnas. Praegu töötab ta Birminghami Linnaülikooli kriminoloogia õppejõuna. Ta oli 24. septembril toimunud veebikonverentsi „Ühendades jõud: koos vaenukuritegude vastu“ peaesineja.

Piotr, sa oled teadlane, kuid vaenukuritegude valdkonnas on sul olnud ka muid rolle. Kuidas sa selle teemaga tegelema hakkasid ja millised on olnud su kogemused?

Mind tõi selle juurde suur huvi aidata inimesi, kes kannatavad vägivalla all, mis tugineb vihkamisel ja eelarvamusel, näiteks ohvri seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi või puude tõttu. Tahtsin mõista inimõiguste rikkumiste põhjuseid ja teada, kuidas neile reageerida.

Olen töötanud mitmesugustes sektorites: MTÜs, akadeemilises ringkonnas ja valitsusorganisatsioonis. Tahtsin õppida eri sektorites töötavate inimeste mitmesuguste probleemide ja vaatenurkade kohta, sest kui me näeme üksteist partneritena, kes võiksid koostööd teha, siis on see minu arvates viis püsivate ja pikaajaliste muutuste saavutamiseks.

Kui suur probleem on vaenukuriteod või – veel laiemalt – vaenulik suhtumine Euroopas praegu?

See on väga keeruline küsimus, sest pole olemas üht kindlat viisi vaenu mõõtmiseks kogu Euroopas ja puudub ka vaenukuriteo ühtne definitsioon.

Esiteks mõõdab iga riik vaenukuritegevust erinevalt, sest enamikul pole vaenukuriteo definitsiooni. Mõni riik loendab kõike, mis on juriidiliselt liigitatud vaenukuriteoks, kuna on olemas konkreetne säte seadustikus, mis on seotud vaenukuritegudega, nagu rassistlikud ähvardused. Teistes riikides põhinevad vaenukuriteod kas ohvri, politseiniku või mõne teise juhtumi osalise tunnetusel. Mõnikord võib vaenuelemendi lisada ükskõik millisele õigusrikkumisele ja politsei suudab seda oma statistikas välja tuua. Seetõttu on hea, kui on olemas toimiv definitsioon vaenukuriteo jaoks, see tähendab kuriteo, mis on toime pandud mingi grupi suhtes vaenuliku motiiviga. Kuid iga riik defineerib seda erinevalt. Sellepärast erineb ka statistika kardinaalselt.

Teiseks on aastatepikkused uuringud ja töö ohvritega näidanud, et enamikust vaenukuritegudest ei teatata kunagi. Mõni uuring näitab, et koguni 70 protsenti LGBTI inimestest on kogenud mingisugust vägivalda oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu, kuid riik raporteerib kokku kümmet juhtumit. Mis juhtus sadade muude juhtumitega? Sama kehtib ka teiste vähemusgruppide puhul. Näiteks antisemitismi uuringud näitavad, et paljud juudid Euroopas ei teata vahejuhtumitest, sest nad ei usu, et see midagi muudaks. Politseile või teistele asutustele teatatakse ametlikult vaid väike murdosa vaenukuritegudest, teadmata osa kuritegudest on raporteerimata. Ja see on probleem, sest kui riik ei tea tegelikku olukorda, on sellega keeruline tegeleda.

Olukord on keeruline, kuid kuidas saaksime seda paremaks muuta? Mida pead vaenukuritegude vastu võitlemise põhipunktideks?

Vaenukuritegusid tehakse igal pool. Vaenukuritegude vastu on vaja tugevamat rahvusvahelist reageerimist. Sest vaenukuriteod ei ole riiklik probleem. See pole piirkondlik probleem. See on universaalne probleem.

Mul oli tõeliselt hea meel näha tugevat seisukohta, mille Euroopa Komisjoni juht võttis oma kõnes 16. septembril. EL teeb juba praegu palju, kuid vaenukuritegude vastu võitlemiseks saab teha rohkem. Ursula von der Leyen ütles, et ta soovib laiendada vaenukuritegude loetelu ELi tasandil, et see hõlmaks igat liiki vaenu õhutamist ja vaenukuritegusid ning kõiki eelarvamusest ajendatud motiive, sealhulgas rassismi, ksenofoobiat, misogüüniat, homofoobiat, puuetega inimeste diskrimineerimist või transfoobiat. Ma arvan, et see on suurepärane samm uue ühise Euroopa standardi loomiseks ning vaenukuritegudest ühtemoodi arusaamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Kindlasti tekib suveräänsuse pärast mures olevate liikmesriikide poolt vastuseis, kuid alustagem neid arutelusid.

Vastuste väljatöötamisel peame kindlasti ohvreid silmas pidama. Peame mõtlema, et kes on ohvrid? Kus nad on? Kuidas me nendeni jõuame? Mida nad meilt vajavad? Millist tuge? Kui oleme selle selgeks saanud, saame teha plaane.

Lisaks seisame silmitsi ka vaenukõne probleemiga, mis on paljudes liikmesriikides väga levinud. Alates 2016. aastast on EL teinud koostööd selliste suurte IT-ettevõtetega nagu Microsoft, Google, Facebook, Twitter ja hiljuti ka TikTok, et lahendada ebaseadusliku vaenukõne probleemi internetis ning ma näen seda rahvusvaheliselt tõeliselt hea praktikana. Aga kuidas on lood poliitilise vaenukõnega? Ka see on suur probleem kui mõni minister või parlamendiliige levitab vaenu ja libauudiseid, näiteks migrantide, juutide või seksuaalhariduse kohta.

Mis on vaenukuritegude vastu võitlemisel kõige olulisem? Kas see on hea, tugev ja selge seadusandlus või suhtumine ühiskonnas, tahe selle teemaga tegeleda?

Kui soovime vaenukuritegudele hästi reageerida, peavad paljud elemendid koos toimima. Vajame tööriistu olemasoleva kuritegevuse vastu võitlemiseks, aga ka vahendeid selle ennetamiseks. Tööriistad juba juhtunule reageerimiseks on minu arvates esmatähtsad. Nende tööriistade hulgas on kriminaalõigus esimene asi, mida peaksime vaatama, isegi kui see võib olla viimane asi, mida peaksime kasutama. Seadus peaks hõlmama kõiki kuritegusid, mida võib motiveerida eelarvamus, ja selle kõiki tunnuseid, mis on konkreetses riigis asjakohased. Seejärel peaks seadus selgelt sätestama, et vaenukuriteo eest on suuremad karistused kui võrreldava süüteo korral, millel puudub eelarvamustel põhinev motiiv.

Mis puutub seaduse jõustamisse, siis tuleks politseile ja teistele asutustele ning organisatsioonidele korraldada koolitusi, et nad saaksid vaenukuritegude olemusest aru, mõistaksid tagajärgi ohvritele ja saaksid aru, millised inimrühmad kõige sagedamini ohvriks langevad. Ja et usalduse loomiseks peaks nende rühmadega pidevalt suhtlema. See on asi, mida tuleb rõhutada, sest vaenukuritegevuse sihtmärgiks olevad rühmad on sageli politsei teravdatud jälgimise all ja ilma piisava kaitseta, nagu näiteks romad või sisserändajad.

Kolmas element peaks kindlasti olema üldsuse harimine. Avatuse ja aktsepteerimise kultuuri ülesehitamine. Tähtis on parandada teadlikkust selle kohta, mis on vaenukuriteod ja kuidas igaüks meist saab ühiskonna liikmena vaenukuritegusid nähes sellele reageerida. Kuidas mitte olla kõrvaltvaataja. Kuid potentsiaalsed õigusrikkujad peavad samuti teadma, et see, mida nad teevad, pole mitte lihtsalt solvamine, vaid väärkohtlemine.

Peame ka veenduma, et kui kedagi rünnatakse, saab ta kiiret ja tõhusat abi. Et kui juhtumit raporteerid, tegeleb keegi sellega edasi: politsei, meditsiiniline abi, õigusabi, psühholoogiline tugi, võib-olla ka majutusteenused. Need teenused peavad olema paigas, et aidata leevendada kuriteo negatiivseid mõjusid, mis on sageli karmimad kui muude kuritegude puhul.

Miks on nii oluline käsitleda vaenukuritegusid teisiti kui muid õiguserikkumisi?

Vaenukuriteod erinevad muude eesmärkidega kuritegudest, kuna nad põhjustavad tagajärgi mitte ainult otsesele ohvrile, vaid ka nende sõpradele ja perele ning inimestele, kellel on see konkreetne tunnus, mis rünnaku ajendiks oli. Ja vaenukuritegudel on tagajärjed kogu ühiskonnale.

Vaenukuriteod eskaleeruvad. Need võivad põhjustada rünnakulaineid erinevatele kogukondadele. Mõnikord võib mingi sündmus viia mõne etnilise rühma vastu suunatud rahutusteni, sellel on doominoefekt. Ja lõpuks tekib pingeline sotsiaalne konflikt.

Vaenukuriteod võivad põhjustada ohvritele väga tugevaid vaimse tervise ja sotsiaalseid tagajärgi. Vaenukuritegusid pannakse sageli toime korduvalt, paljud inimesed langevad nende ohvriks iga päev. Üks hiljutiste sisserändajate seas tehtud uuring näitab, et 58 protsendil vastanutest oli vähemalt üks traumajärgse stressi häire sümptom, kõrgeim tase oli aafriklaste seas ning see oli korrelatsioonis vaenukuritegude kogemisega. Ja see mõjutab nende inimeste igapäevaelu. Kui kardad õue minna, kuidas sa saad sõpradega kohtuda, poes, koolis või tööl käia? Kui last koolis kiusatakse, võivad ta hinded langeda, ta võib hakata narkootikume tarvitama ja hakata probleemselt käituma. Vaenukuritegusid võib tunnetada ka kaudselt. Kui kuuled sõpradelt ja pereliikmetelt, kes on sinuga sarnased, et neid on rünnatud, või loed midagi sellist uudistest, mõtled: “Kas ma olen järgmine?”

Poola inimesena, kes on uurinud vaenukõnet ja vaenukuritegusid, kuidas näed kõike seda, mis Poolas seoses LGBTI-teemadega toimub?

Olin täiesti muserdunud kui nägin politsei ja avalikkuse kokkupõrkeid pärast LGBTI-aktivisti Margoti vahistamist. Ma ei suuda uskuda, et riik on vait, kui riigis levivad nn LGBT-vabad tsoonid ja lubab parempoolsel sihtasutusel linnades homofoobseid valesid levitada.

Vaenukõne töötab ja ühiskond reageerib sellele: seda on näha nii netikommentaaride muutuses, selles, mis tüüpi grafitit hoonetele soditakse ning ka suurenenud inimeste arvus, keda tänaval nende olemuse tõttu vägivaldselt rünnatakse. Ei möödu nädalatki, kui poleks teatatud kellegi ründamisest.

Alates 2016. aastast on raisku läinud suur osa tööst, mida Poolas vaenukuritegude ja vaenukõne vastu aastate jooksul on tehtud. Ja seetõttu on mu süda murtud, sest olen aastaid tegelenud politseinike ja prokuröride koolitamisega Poolas ning nüüd on politseiametnikud sunnitud tänavatele minema, et kaitsta vaenu õhutava kampaania läbiviijaid ning peksavad brutaalselt laiali LGBTI inimeste, kes selle vägivalla vastu protestivad, spontaanseid kogunemisi. Ja valitsus ei tunnista, et suurem osa ühiskonnast on selliste vihkavate avalduste vastu. Meie uuringud näitavad, et enamik inimesi toetab karmimaid karistusi LGBTI-vastaste ja muude vaenukuritegude eest. Valitsus ja ühiskond seisavad kahel pool barrikaadi ning politsei ja LGBTI inimesed on selle keskel.

Kuid on ka positiivseid külgi: LGBTI kogukond on vastupidav ja nende rohujuuretasandil organiseerumine on hämmastav. Seal on palju uusi, erinevaid, mõnikord ebatraditsioonilisi rühmi ja algatusi, sealhulgas väga väikestes linnades, mida juhivad sageli heterod ja cis-id. Ning see on julgustav.

Näib, et ühiskonnad on kõikjal polariseerumas, mitte vaid Poolas. Mis sa arvad, mida tulevik toob?

Ma ei taha spekuleerida, kuid osa arengusuundi on nähtavad ja kulgenud aastaid. Üks asi, mille pärast muretsen, on äärmusrühmituste tugevnev liikumine Euroopas. Nad on sageli seotud Kremliga, neil on üha paremad tutvused ja nad on väga hästi rahastatud. Nende eesmärk on tagasi pöörata naiste ja LGBTI inimeste õiguste asjus tehtud edusammud ja see on hirmutav, sest nad kasutavad meie keelt, õiguskeelt, et reklaamida õigusvastaseid sõnumeid.

Teisalt usun ma, et läheb hästi ka inimõiguste poolel. Mõne valitsuse ja erinevate liitlaste – inimeste, kes ise ei ole otseses ohus, kuid toetavad neid, kes on – osalus on nähtav. Oluline on näha, et neid liitlasi võib olla kõikjal. Nad võivad olla pereliikmed, sõbrad, aga ka inimesed valitsusstruktuurides, politseis, prokuratuuris. Oluline on nendega koos töötada ja lasta neil oma tööd teha, sest just nemad võivad juhtida muutust süsteemi seest.

Ka kohtupraktika on julgustav. Euroopa Inimõiguste Kohus on vaenukõne ja vaenukuritegude kohta teinud palju olulisi otsuseid. Viimasel ajal ka Leedus. Nii et standardid on paika loksumas liikmesriigid peavad hakkama neid järgima.

Ka suhtumine on muutumas. Enamikus Euroopa riikides on ühiskonna avatus paranenud, näiteks LGBTI inimeste suhtes, et nad saaksid elada oma elu, nagu nad tahavad. Registreeritud kooselu või abielu võrdõiguslikkuse toetus on igal pool kasvanud. Ja isegi siis, kui leidub inimesi, kes soovivad seda peatada ja sellele vastu seista, ei ole nad õnneks seda lahingut võitmas.

Intervjuu ilmus algsel kujul Eesti Inimõiguste Keskuse veebis.