Tanel Kiik: riigi roll on inimesi võrdselt kaitsta ja igakülgselt vaenukõnet taunida

Tanel Kiik. Foto: Sotsiaalministeerium

Aprilli lõpus sai sotsiaalministriks Tanel Kiik. Feministeerium kohtus uue ministriga, et uurida, milliseid algatusi on oodata soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkonnas, mida ta arvab vaenukõne reguleerimisest, isapuhkuse pikendamisest, politsei- ja piirivalveameti ankeedist ja sellest, et kirjutada abielu määratlus põhiseadusesse.

Teie valitsemisalas on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemad. Kas need on valdkonnad, kus on oodata mingeid uusi algatusi?

Nendes valdkondades tuleb tööd teha pidevalt ja seda riigi tasandil, erasektori tasandil, kohaliku omavalitsuse tasandil ja iga inimese tasandil. Näiteks palgalõhe ja soostereotüübid on teemad kõikidele ministeeriumitele. Samuti puudutab mitut ministeeriumit naistevastase vägivalla ja laiemalt peresisese vägivalla ennetamine ning selle vastu võitlemine. 

Kahjuks esineb meie ühiskonnas jätkuvalt diskrimineerimist, näiteks puude või usutunnistuse alusel, või rahvuse ja seksuaalse sättumuse alusel. Meie ministeeriumi roll on seda teemat eest vedada, esitada oma ettepanekuid nii teistele ministeeriumitele, Vabariigi Valitsusele kui ka laiemalt kõigile avaliku ja erasektori asutustele. Näiteks vaadata, milliseid parimaid praktikaid maailma riikidest on võimalik Eestisse üle tuua.

Kas uuel valitsusel on midagi konkreetset ka juba plaanis?

Valitsuse tegevusprogrammis on näiteks kokku lepitud viia läbi analüüs ja teha ettepanekuid seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise ohvriks langenud laste abistamise süsteemi arendamiseks. Samuti on meil ohvriabi seaduse muutmise väljatöötamiskavatsus ning ülesandeks koostada tegevuskava lähisuhtevägivalla ennetamiseks. Eestis on väga suureks probleemiks sooline palgalõhe ning selle olukorra põhjalikumaks analüüsiks on kavas teha Vabariigi Valitsusele konkreetsed ettepanekud, sest tänast olukorda tuleb märgatavalt muuta paremaks.

Lisaks on oluline küsimus, kuidas minna edasi võrdse kohtlemise seaduse muutmisega. Põhiline muudatus oleks see, et diskrimineerimise kaitse oleks kõikidele gruppidele ühesugune (kehtivate seaduste kohaselt on diskrimineerimise kaitse tugevam rahvuse, nahavärvi ja soo puhul, ülejäänud tunnused on nõrgemini kaitstud. Toim). Seda seadusemuudatust on arutatud väga pikalt, ja tõenäoliselt tuleb meie poolt muudatusettepanek taaskord lauale. 

Minu teada on seda võrdse kohtlemise seaduse muutmist üsna efektiivselt takistanud endine justiitsminister Urmas Reinsalu. Kas Teil on alust arvata, et midagi on vahepeal muutunud, et see ettepanek oleks uues valitsuses edukas?

Ma arvan, et meie roll on igal juhul teha need ettepanekud, mida me ise vajalikuks peame, ja siis on valitsuse ehk teiste ministeeriumite ja ministrite roll esitada enda nägemus. Hiljemalt sügisel tahaks hakata nõu pidama teiste ministeeriumitega, et milline on meie ühisosa ja millised on need erinevad seisukohad. 

Kas seoses naistevastase vägivalla teemaga on ka mingeid uusi algatusi plaanis?

Jah, seal on mitu teemat ja osaliselt on need ettepanekud siseministeeriumile, nt viidatud tegevuskava lähisuhtevägivalla ennetamiseks. Seal on nii õiguslikke meetmeid kui ka laiemalt teavitamist ja üldist teadlikkuse parandamist. Paljud nendest küsimustest on paraku seotud rahataotlustega. Mis puutub valdkondlike programmide elluviimist, teavituskampaaniaid ja asjassepuutuvate organisatsioonide rahastamist, siis need küsimused saavad ilmselt suurema konkreetsuse septembris, kui arutame järgmise aasta riigieelarvet.

See teema ei ole otseselt Teie valitsemisealas, aga kuna see puudutab vähemuste kaitset, siis ma ikkagi küsin. Üks asi, mis samamoodi jäi eelmise justiitsministri vastuseisu tõttu toppama, oli tõhusam vaenukõne reguleerimine. Kehtiva seaduse järgi on vaja konkreetset ohtu ohvrile või tema varale. Ja kui seda konkreetset reaalset füüsilist ohtu ei ole, et siis tegelikult polegi vaenukõne asjus kedagi võimalik vastutusele võtta. Milline on Teie seisukoht selles küsimuses, kas vaenukõne vajaks paremat regulatsiooni?

Ma arvan, et see on teema, millega tuleb selles mõttes edasi minna, et vähemalt seda debatti pidada. Kui inimesed tunnetavad ennast ohustatuna või solvatuna, siis tekitab see stressi ja pingeid. See, mil viisil mõnda vähemusgruppi koheldakse, temaga käitutakse, räägitakse või mingi konkreetse tunnusega inimest verbaalselt rünnatakse… Ma arvan, et riigi roll on inimesi kaitsta ja igakülgselt vaenukõnet taunida. Kindlasti tuleb arutada, milline on kõige mõistlikum kaasaegne regulatsioon. Väga paljud Eesti seadusesätted või põhimõtted, mis puudutavad võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste poliitikat, on ajast maha jäänud.

Kui ma õigesti mäletan, siis tegelikult Keskerakond oli ainus erakond, kes vaenukõne tõhusamat reguleerimist oma valimisplatvormis mainis.

Jah, see punkt tuli tegelikult ettepanekuna vabaühendustelt. Kogusime väga palju tagasisidet organisatsioonidelt ja viisime võimalikult suurel määral sisse need punktid, mis Keskerakonna maailmavaatega kokku läksid. Püüdsime valimisplatvormi võimalikult kaasavalt teha ja panime sisse ka neid teemasid, mis igapäevases poliitilises debatis alati esikohal ei ole. Seal oli ka ettepanekuid näiteks Eesti Kirikute Nõukogult ja erinevatelt kohalike omavalitsuste esindusorganisatsioonidelt.

Inimõiguste Keskus hindas valimisplatvorme ja leidis, et inimõiguste vaatenurgast oli kõige progressiivsem Keskerakonna platvorm ja kõige tagurlikumad Isamaa ja EKRE platvormid. Kuidas see valitsuse kooslus nüüd inimõiguste vaatenurgast peaks välja mängima?

Esiteks, valimisplatvormid on mahult väga erinevad ja sellest tingituna on tõenäoliselt positiivsete ettepanekute arv ja kaasamine erakonniti erinev. Teiseks ongi erakondadel erinevad maailmavaated nii-öelda konservatiivsuse-liberaalsuse skaalal ja vasak-parempoolsuse skaalal. Ja võib-olla ka erinev arusaam sellest, et mis peaks olema nüüd nelja aasta jooksul peamiselt fookuses ja mis on riigi jaoks kõige kõige olulisem teema, millele keskenduda. 

Iga valitsusliit toimib ennekõike koalitsioonilepingu alusel ja koalitsioonilepingusse sai võimalikult suures osas kokku lepitud erakondade ühisosa. Seal deklareerisime selgelt, et seisame sidusa ühiskonna eest, võitleme perevägivallaga, toetame Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja NATOsse, järgime rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ÜRO põhimõtteid. Viimane punkt on omakorda meile juba läbi näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsiooni andnud selge suunise, millist riiki, riigikorda ja millist inimõiguste kaitse taset me Eesti riigis näha tahame.

Aga just eile lugesin uudist, et uus välisminister, Urmas Reinsalu, on andnud poliitilise suunise Eesti saatkondadele mitte toetada pride’i paraade, sest tegemist olla peresisese asjaga…

Ta vist ütles riigisisene asi.

Jah, et perekonnaseisu küsimused on riigisisesed. Aga pride’i ajalugu on midagi muud kui küsimus perekonnaseisu kohta. Pride on ajalooliselt olnud LGBT kogukonna diskrimineerimise ja vaenamise vastu, vägivalla vastu, see on seisnud seksuaalvähemuste inimõiguste eest. Kuidas välisministri poliitiline suunis läheb kokku sellega, et Eesti toetab inimõigusi, sealhulgas välismaal?

Eesti toetab jätkuvalt võrdset kohtlemist ja inimõiguste kaitset nii Eestis kui ka üle maailma. Me oleme võtnud endale ka nii-öelda poliitilisi kohustusi ja ühinenud väga paljude erinevate deklaratsioonidega, Euroopa tasandil ja ÜRO tasandil. Kindlasti seda kurssi või suunda keegi kahtluse alla ei sea. Tunnistan, et ma selle konkreetse otsuse tagamaid täpselt ei tea – mis see sisuline, ütleme siis vajadus, mida nähti, oli, nii et mul on keeruline seda kommenteerida. Sotsiaalministeerium seisab igatahes kõigi inimeste võrdse kohtlemise eest.

Tuleme siis tagasi sotsiaalministeeriumi juurde. Olete liitunud mitmekesisuse kokkuleppega. Kuidas ministeerium oma ametnikkonnas – ja teistes riigiasutustes – mitmekesisust edendab? Kas teil on kavas midagi konkreetset ette võtta, et näiteks puuetega inimeste, rahvusvähemuste või teiste gruppide värbamist suurendada, kellel on tööturul keeruline?

Jah, oleme mitmekesisuse algatuse taga ja meil on ka vastav töökoha märgis. Kui korraldame ise personalikonkursse, märgime alati ära, et kõik on oodatud kandideerima. Samuti selle, et pakume paindlikku tööaega ja -kohta, sealhulgas erivajadustega inimestele. Neid inimesi töötab täna erinevates riigiasutustes, kaasa arvatud siin ministeeriumis. Oleme selles mõttes siin kindlasti ise proaktiivsed ja läheme mitmekesisuse töökoha märgisega edasi, koostöös inimõiguste keskusega. Kevadel tehti hange, mille võitis inimõiguste keskus, mille sisuks on konsultatsioonid, koolitused ja mitmekesisuse plaanide koostamine ning mis peaks toetama just neid tööandjaid, kes seda märgist soovivad saada. Ma arvan, et siin on väga oluline teavitus ja meie roll on ühest küljest eeskuju näidata, ja teisest küljest teema pildis hoidmine. Väga keeruline on kedagi sundida mitmekesisuse valdkonnas või näiteks kehtestada kvoote, mille alusel inimesi tööle võtta. Aga välja saab tuua positiivseid eeskujusid, olgu need tööandjad era- või riigiasutused. 

Inimese õigus soovi korral töötada ja tööd leida ei tohiks olla takistatud sellest, et tal on mõni erivajadus. Nii palju, kui meil on Eesti Vabariigis inimesi, nii palju tuleb meil ka neid kõiki võrdselt kohelda. Olgu tegemist kaasasündinud või elu jooksul tekkinud erivajaduse või igapäevast elu raskendava asjaoluga, siis ei tohi see olla takistuseks. Inimesed ei taotle mingisuguseid eriõigusi või teistest võrdsemat kohtlemist, vaid nad taotlevadki elementaarset võrdsust ja väärikat kohtlemist ja seda tulebki neile pakkuda. Riigi roll on teha endast parim.

Kas võiks olla abiks see, kui tööotsinguportaalidel ei oleks õigust koguda teatud andmeid, näiteks tunnuseid nagu vanus ja sugu, mis teevad tööandjatele lihtsamaks automaatse väljapraakimise?

Ma ei ole päris kindel, milline see praktika on. Tõenäoliselt on põhjendatud, kui tööandja sorteerib kandidaate näiteks selle põhjal, milline on nende haridus, keeleoskus või kas autojuhiluba on olemas. Aga olen nõus, et kõik sellised kriteeriumid, mis tegelikult mõjuvad potentsiaalselt diskrimineerivalt – näiteks sugu või rahvus – siis nendel alustel ei tohiks tööandja avaldusi lahterdada.

Keskerakond on siiamaani silma paistnud sellega, et teil on tipp-poliitikas palju naisi ja vene keelt kõnelevaid poliitikuid. Mida on Keskerakond õigesti teinud, et see nii on?

Arvan, et see on ikkagi algusest peale teadlik valik. Eesti poliitikat laiemalt vaadates on väga sageli mindud seda teed, et vastandatakse rahvuseid või näiteks inimesi maailmavaate või mõne muu tunnuse pinnalt. Me oleme pigem püüdnud hoida joont, kus keskendume tõesti kõigi Eesti inimeste murede lahendamisele, sõltumata sellest, kas nad on naised või mehed või ühe või teise rahvuse esindajad. Viimase rahvaloenduse järgi oli väikeses Eestis sada kaheksakümmend erinevat rahvust, nii et hakata selle pinnal inimesi praakima, eraldama, valima, mingisse järjekorda panema, on eos absurdne ja inimväärikust alandav. See on Keskerakonna joon olnud läbi aegade. 

Meil on erakonnas ka väga palju raskeid debatte olnud ja oleme pidanud keerulisi poliitilisi valikuid tegema, sest kui oled olukorras, kus teised erakonnad võtavad musta või valge kaardi, on ka sinu erakonnas nii neid, kes tahaksid võtta musta või valget. Siis on väga raske otsust teha. Aga ma arvan, et see on olnud meie tugevus, sest täpselt nii nagu ühiskonnas ei ole reeglina inimesed konsolideerunud ühe arvamuse taha, ei ole erand ka meie erakond. Seetõttu me oleme neid debatte saanud pidada niimoodi, et on kaasatud inimesi erinevast soost, rahvusest, erineva elukoha, kultuurilise ja etnilise taustaga ja nii vähemuste kui ka enamuse esindajad. Aga nagu öeldakse, oleme kõik ühte või teistpidi mõne vähemuse osad.

Siiski, uues valitsuses on vähe naisi on ja see puudutab ka Keskerakonna ministreid. Mis juhtus, et teie poolt ainult üks naine – Mailis Reps – valitsusse pääses?

Olen nõus, et oleks võinud olla rohkem. Eelmises valitsuses oli meie poolt kaks naist, Kadri Simson ja Mailis Reps. Teatavasti on Kadri Simson hetkeseisuga Eesti Vabariigi kandidaat Euroopa Komisjoni voliniku ametikohale – ja ta on väga tugev kandidaat. Oleme sinna kolm korda järjest saatnud meesterahva. Nüüd saadame naisterahva, olgugi, et see ei olnud peamine põhjus tema nimetamisel. Aga see on kahtlemata positiivne, sest muidu jääks mulje, et oleme selline riik, kus millegipärast edutatakse ainult mehi. Ja see oli ka kindlasti üks põhjus, miks sellest valitsusest ongi üks väga tugev naispoliitik kõrvale jäänud. Keskerakonna sees on küll palju teisi tugevaid naissoost poliitikuid, aga nendest omajagu on täna ametis, kas Tallinna linnas või seotud riigikogu erinevate komisjonide juhtimisega, näiteks Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Anneli Ott. Muide, vaadates riigikogu Keskerakonna fraktsiooni juhtkonda, siis seal on kolm naist – esimees Kadri Simson, aseesimehed on Kersti Sarapuu ja Siret Kotka-Repinski. 

Perepoliitika liigub siit ministeeriumist ära, rahvastikuminister Riina Solmani alla.

Jah, vanemahüvitise ja peretoetuste teemad lähevad sinna, lastekaitse jääb siia. Kindlasti me jätkame tihedat koostööd, kuna need valdkonnad on läbi põimunud ja senised ekspertteadmised on tegelikult täna veel sotsiaalministeeriumis.

Kas Eestis pikendatakse nn isapuhkust ühe kuu võrra seoses uue Euroopa Liidu direktiiviga?

Selle direktiivi riiklikuks jõustamiseks on kolm aastat aega, aga üldiselt tuleb direktiivid üle võtta, nii et kindlasti tuleks seda pikendada. Täpse lahenduse väljatöötamine jääb ilmselt juba rahvastikuministrile ja tema büroole. Ma kujutan ette, et see saab kindlasti olema koostöös meiega, kuna seni on vanemahüvitise teemad olnud sotsiaalministeeriumi kureerida. Tuleb otsustada, kas me pikendame vanemahüvitise perioodi tervikuna, see on praegu juba päris pikk, või me leiame lahenduse selle perioodi sees. Positiivsem ettepanek oleks loomulikult see, kui vanemahüvitise periood tervikuna lihtsalt pikeneks ühe kuu võrra ja selle sees oleks kaks kuud kohustuslikud emmale-kummale vanemale. Direktiivis on miinimummäär paika pandud nii, et mõlemal vanemal peab olema kaks kuud puhkust. 

Ma arvan, et see mõte, et mõlemad vanemad panustaksid lapsekasvatusse ja perekonda vahepeal lapsega kodus olles, on iseenesest positiivne. Tegelikult on arusaam soorollidest kodus ja tööl nii või naa muutumas ja võrdsustumas. On oluline, et ka seadusandlus seda suunda toetaks. Täna on inimestel õigus ja võimalus valida, kes ja kui kaua kodus on, aga kui see periood tervikuna pikeneb ja mingi periood antakse ainult mehele või naisele kasutada, siis ma arvan, see see pigem teenib õilsat eesmärki. Nii saaksid mõlemad vanemad olla rohkem perega ja võtta aega just selle jaoks, mis on tegelikult elus olulisem kui töö.

Minule on rahvastikuminister Riina Solman jäänud silma algatusega muuta lapsele esmakordse passi taotlemise ankeeti, tuues kahe “vanema” asemel tagasi “ema” ja “isa”. Rahvastikuminister ise põhjendas seda sellega, et lastel ei ole kaks sooneutraalset vanemat. Üldiselt vist ei olegi, mida iganes see tema arust tähendab, aga meil on peresid, kus lastel on samast soost vanemad. Eestis on kooselupaaridel võimalik lapsendada teise vanema bioloogilisi lapsi. Ühel lapsel võivad seega olla kaks ema või kaks isa, näiteks meenuvad mulle Taivo Piller ja Mart Haber, kellest said kaksikute vanemad. Kes neist peaks “ema” lahtrit täitma? Kas Teie peate Solmani algatust õigeks?

Ma arvan, et siin tuleks läheneda paindlikult ehk et arvesse võtta nii neid inimesi, kelle jaoks on oluline ära fikseerida, kes on ema ja kes on isa, kui kindlasti ka neid lapsevanemaid, kellel ei ole võimalik selle määratlusega seda ankeeti täita. Tänapäevane infotehnoloogia võimaldab paindlikke ankeete, kus on võimalik kasutada kohendatud väljasid. Et ükski ühiskonna liige ei tunneks, et see ankeet teda diskrimineerib.

Tahaksin ka veidi rääkida kooseluseadusest. Mis selle valitsuse ajal ootab meid, kes on kooselulepingu sõlminud?

Lühike ja aus vastus on status quo. Koalitsioonilepingus on sõnastatud, et koalitsiooni osapooltel ei ole konsensust selles küsimuses, ei seaduse tühistamise ega rakendusaktide vastuvõtmise osas. See on parlamendivalimiste tulemust, koalitsiooni maailmavaadet ja kolme osapoole ühisosa arvestades tänane reaalsus.

Aga nüüd see mõte, et põhiseadus lubaks abielu vaid mehe ja naise vahel, kas Teie isiklikult peate seda õigeks?

See mõte toetub sellele, et perekonnaseaduses on täna vastav määratlus.

Jah, uus mõte on see ära fikseerida põhiseaduses.

See on ennekõike Eesti elanike otsus. Antud juhul selleteemaline referendum oleks mittesiduv ehk ta on riigielu küsimuse hääletusele panek, mis tähendab seda, et rahvas saab anda enda sisendi jah-ei-skaalal. Ja juhul, kui peetakse vajalikuks põhiseaduse muutmist, siis on koalitsioon lubanud selle ettepaneku seejärel algatada. Aga teatavasti on põhiseaduse muutmiseks vaja kahte parlamendi koosseisu või siis ühte, kus on neljaviiendikuline häälteenamus. Seda kindlasti praeguses parlamendis ei ole. See tähendab seda, et need arutelud jätkuvad veel vähemalt neli aastat, ja 2023. aastal kogunev uus parlament on see, kes siis otsustab, kas põhiseaduse muutmine on tõesti mõistlik.

Antud juhul see põhiseaduse muudatus oleks hästi otseselt ühe vähemusgrupi õigusi piirav. Kas Teie arvates üldse on õige panna vähemusgruppide õiguseid rahvahääletusele?

Praegu siiski pannakse rahvahääletusele olemasoleva seaduse üle kinnitamine põhiseaduse kaudu. Siin on ikkagi vahe sees võrreldes sellega, kui me paneksime näiteks rahvahääletusele kooseluseaduse. See oleks minu hinnangul kindlasti sobimatu. Ma tean seda, et Euroopa Liidus on päris palju riike, kus abielu on põhiseaduses määratletud emba-kumba pidi ning on neid riike, kus ei ole üldse määratletud. 

Ma arvan, et sellise hääletuse korraldamine ei oleks otseselt kelleltki tema õiguste äravõtmine ehk täna me räägime ikkagi olemasoleva seadusandluse üle kinnitamisest põhiseaduses. Aga mis puudutab minu isiklikku seisukohta, kuidas ma sellel rahvahääletusel hääletan, siis loomulikult hääletus on salajane. Aga ma ei pea tõenäoliseks, et seda ettepanekut toetaksin ning pean oluliseks, et ka kõigil vähemusgruppidel oleksid igati tagatud nende õigused

Teid on peetud selle koalitsiooni arhitektiks. Kas see vastab tõele?

Olen paar korda juba meediale öelnud, et ei vasta. Selle koalitsiooni lõid ikkagi eeskätt kolme erakonna juhtkonnad, esimehed ja parlamendifraktsioonid. Veel laiemalt võttes Eesti Vabariigi kodanikud 2019. aasta riigikogu valimistel, kes sellisele matemaatikale võimaluse andsid. Eelmine koalitsioon teatavasti ei saanud enam enamust parlamendis, nii et selles mõttes võib öelda, et eelmine koalitsioon sai rahvalt hinnangu. Noh, punane kaart kõlab liiga palju, kuna enamik partneritest kaotasid üks-kaks mandaati, aga kahjuks kolme peale kokku kaotati kaheksa mandaati. Oli loomulik, et tuli leida uus koalitsioon. 

Läbirääkimisi peeti mitmel tasandil ja lõpuks erakondade juhatused ja riigikogu fraktsioonid andsid oma heakskiidu praegusele koalitsioonile. Kindlasti see ei ole kerge koalitsioon ühegi osapoole jaoks. Koalitsioonikõnelused kestsid kuus nädalat. On kohti, kus ühisosa on suurem, näiteks regionaalpoliitika, maaelu, sotsiaalhoolekanne, tervishoid ja julgeolekupoliitika, ning kindlasti on neid kohti, kus see maailmavaateline arusaam ja ideoloogia ongi erinev. See on Eesti parlamentaarse riigikorra ja valimissüsteemi üks valu ja võlu, et mitte kunagi pole võimalik moodustada ühe erakonna valitsust. Koalitsioonipartneritel ongi väga selged erinevused sees ja neid erinevusi näeme ka ühiskonnas. Nii et selles mõttes peegeldab situatsioon võib-olla kogu ühiskonna enda polariseerumist väga paljudes küsimustes.

Lõpetuseks tahan küsida millisena näete koostööd vabaühendustega, mida ootate vabaühendustelt?

Olen vabaühendustega juba väga palju kohtunud. Nad on head partnerid tõstatamaks erinevaid teemasid ja küsimusi, mis nende hinnangul vajavad arutamist – kas seadusandlikke muudatusi või praktikas esinevate probleemide lahendamist. Sotsiaalministeeriumis ootan tihedat koostööd ja kindlasti ka seda, et erinevate sihtgruppide esindajad on kaasatud meie ministeeriumi erinevatesse töögruppidesse, sealhulgas õiguslike muudatuste väljatöötamisse. Senine koostöö on olnud positiivne ja usalduslik. Nii ta peab kindlasti olema ka edasi.

Üks teie koalitsioonipartner on siiski otseselt ähvardanud Feministeeriumit, et meilt võetakse rahastus ära. Praegu me oleme osalenud hasartmängumaksutoetuste projektikonkurssidel ja sealt toetust saanud. Kas meil on põhjust muretseda?

Minul ei ole kindlasti kavas vähendada ühegi kodanikuühiskonna organisatsiooni rahastust. Ma arvan, et kõik organisatsioonid, mis meie valdkonnas tegutsevad, teevad tänuväärset tööd. Üldjuhul langetatakse rahastusotsused Eesti Vabariigis väga läbipaistvalt, konkreetsete kriteeriumide alusel. Arvan, et ükski minister ei tohiks hakata oma valdkonnasiseselt pastakaga joonistama, millised vabaühendused toetust saavad ja milliseid mitte, see peab jääma ikkagi sõltumatute nõukogude hinnata.

 

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Lähisuhtevägivald ja sõnavabadus

Vaatame tagasi aprillikuu uudistele Eestist ja välismaalt ning jagame mai põnevamaid üritusi. Möödunud nädalatel rääkisime naistevastasest vägivallast ning jälgisime heitlusi…