#2 Väga üleliigsetest kilodest. Ühe Eestimaa feministi märkmeid
Kaalu ja välimuse küsimus (täpsemalt nõudmised neile) on naiste hulgas levinud ja väga valulik teema. Ei ole minagi siin mingi erand. Seepärast räägingi täna sellest asjast lähtuvalt iseenda tajumisest.
Otsisin mõne päeva eest üht konkreetset fotot tudengipõlvest ja vaatasin selles protsessis läbi hulga ülesvõtteid. Ja tundsin järjekordselt õudu. Küll ma ikka olin kenake ja sale! Mis selles mõttes siis nii hirmsat on? Aga hirmutab see, et ma pidasin end pisut ümaraks. Kandsin tudengipõlves numbreid S ja 36. Tõsi, ma ei olnud XS ja 175 cm pikk, ent olin siiski tilluke – ja ometi veendunud, et sõna “sale” ei käi minu kohta.
Ja see hirmutabki. Tänase päevani on Eesti venekeelses keskkonnas tüdrukute kaal terase tähelepanu all. See on oluline omadus ja ümbritsevate silmis kas saavutus või läbikukkumine. Kui hakkasin mõne aasta eest kaalu juurde koguma, pidasid mu perekond ja peresõbrad (– olen pärit täiesti venekeelsest perest) alailma vajalikuks mind kohtudes valgustada, millised silmnähtavad muutused toimuvad minu kehaga. Ja korraga polnudki enam üldse oluline see, mida suurt olin saavutanud karjääris või millist tuge vajasin õpingute tõttu. Minu kaaluküsimus oli raudselt esiplaanil.
Ning ei, nad polnud “lihtsalt mures” minu pärast. See küsimus oli otseselt seotud minu ammuse veendumusega, et jään igavesti töntsakaks, sest hoolivad ümberkaudsed meenutasid mulle ja jätkavad iga lisakilo meenutamist kõigile noortele tüdrukutele ja täiskasvanud naistele. Elusaavutused nivelleeruvad, see-eest kõhnumisest saab kõigist kordaminekutest suurim.
Ma saan aru, et niimoodi kasvatati minust vanemaid naisi, kes räägivad vaid seda, mida on harjunud kõnelema. Ent me elame 21. sajandil ning me võiksime korraks peatuda ja järele mõelda, kuidas meie sõnad mõjuvad meie tütardele ja noorematele õdedele. Miks? Sest meil on võimalus kinkida neile vähem toksiline ühiskond, milles neil oleks elutervem suhe oma keha ja enesehinnanguga.
