Ühiskond

Uuel valitsusel on suurepärane võimalus peretoetuste teematika valguses algatada laiem debatt, millist meest me ühiskonnana soovime näha.

Õigusteadlane Liiri Oja kirjutab USA ülemkohtu otsuse valguses, et juurdepääs turvalisele ja legaalsele abordile on inimõigus.

Siin me nüüd oleme, aasta on 2022 ja Saku Suurhall täitus, et kuulata peretuuri etteastet sellest, kuidas üks mees käsib toa ära koristada.

IDA raadios uues podcastis “Как рука ходит?” („Kuidas käsi käib?“) räägitakse, mis on eesti-vene feministide ja naiste kogemus Eesti ühiskonnas.

Naiste õiguste teema on relevantne iga inimõiguste valdkonna puhul. Näiteks töö ja inimõiguste valdkond kuulub õigus õiglasele töötasule.

Ta ütles mulle: “Kuule, niisugune koht on, kus naised saavad kokku. Lähme ka!” See oli siin vanalinnas, äkki 1990. aastal Laia tänava Krabi baaris.

Kuigi elame soolise enesemääramise vabaduse ajastul, on mitmel pool pead tõstnud nn TERFlus, ehk transvaenulik radikaalfeminism.

Mis probleemi ikkagi lastetoetuste tõstmisega üritatakse lahendada? Kas see on lastega perede vaesuse probleem või hoopis iibeprobleem?

(Peri)menopausi on vaadeldud kui naiste “realiseerimistähtaega”, kuna pärast seda ei saa nad enam täita oma “tähtsaimat funktsiooni” ehk laste sünnitamist.

Seksitöö on üks neist teemadest, millesse feministid suhtuvad vastandlike seisukohtadega ja ägedalt vaieldes juba sõnakasutuse tasemel.

Ukraina sõjast põgenenud naised on läinud kiiresti tööle, et hoolitseda oma laste, sugulaste-tuttavate-sõprade laste ja perede eest. 

Kuhu naised minema peaksid ning mida tegema ja teadma peaksid, kui nad tahavad kaitsta ennast, oma perekonda ja oma riiki?