Ei loom ega inimene ole tarbeese

Mis on veganism ehk veganlus?

Veganism pole lihtsalt dieet, vaid elustiili filosoofia, mille põhiidee peitub mures loomade õiguste ja keskkonna pärast. Paljude loomaõiguslaste jaoks on veganism igapäevaelu sisuline ja vormiline väljund. Tavaliselt on veganismi taga eetilised, usulised, keskkonnakaitselised või tervisega seotud põhjused. Veganid on inimesed, kes väldivad kogu loomadega seotud tootevalikut. Nad ei söö liha ega kala ning on loobunud piimatoodetest, munadest, meest, loomsetest tarretusainetest, toiduvärvidest jms. Veganid üritavad vältida ka nahast, villast ja siidist esemeid ega kasuta näiteks ka loomadel testitud ja loomseid koostisaineid sisaldavaid kosmeetikatooteid ja puhastusvahendeid. Eetilistel põhjustel veganluse valinud inimesed ei poolda ega käi ka loomi ärakasutavates meelelahutusasutustes, näiteks tsirkuses. Üldjuhul kujutab keskkonnasõbralik tarbimine tarbijateadlikkust valikute tegemisel nii üksikisikute kui ka ettevõtete puhul, sest eelistada tuleb muuhulgas keskkonnasõbralike tehnoloogiate abil valminud kaupu, korduvkasutust ja teadlikku toitumist.

Mis on feminism?

Kuigi feminismi esineb mitmesuguses vormis, on enamiku jaoks nii Eestis kui mujal feminist see, kes arvab, et naised on ahistatud olukorras ning tahab parandada naiste positsiooni ühiskonnas. Feminismi kui mõtteviisi peamine eesmärk on uurida domineerimisel põhinevaid ja aina keerukamaks muutuva struktuuriga võimusüsteeme ning osutada võimusuhetele, mis on tihtipeale varjatud. Ent tähtis on ka kriitiline sekkumine, otsene tegevus. Feminism ei ole ainult naisõiguslus ja feminism ei ole seotud vaid naisuurimusega – feminism on palju sügavam ja mitmekihilisem nähtus ning on paljude jaoks seotud muuhulgas inimõiguste ja kodanikuõigustega.

Mis on veganfeminism?

Üldjuhul võtab veganfeminism eelmainitud terminite tähendused kokku. Seda võib illustreerida matemaatilise liitmistehtega: veganism + feminism = veganfeminism, kus ühisnimetaja on kõigi rõhumisvormide ja objektistamise vastasus täismahus.

Veganfeministlik teooria juhib tähelepanu sellele, et naiste ja teiste elusolendite allutamine patriarhaarses soosüsteemis toimub sarnaste mehhanismide alusel. Patriarhaarne soosüsteem normaliseerib maskuliinsest normist eristuvate elusolendite objektistamist, keda konstrueeritakse Teisena. Seeläbi legitimeeritakse ühtlasi naiste ja loomade kaubastamist ja tarbimist. (Vt Ameerika kirjaniku, feministi ja loomade eestkostja Carol Adamsi kirjutisi; loomade eestkoste tähendab kõigi loomade huvide ja loomuomaste õiguste kaitset ning huvide esindamist ühiskondlikes aruteludes.)

Mitmed veganfeministid juhivad tähelepanu ka sellele, et liha- ja piimatööstus toetub täielikult emasloomade ekspluateerimisele. Inimesed ei saaks loomseid tooteid süüa, toetumata emasloomade reproduktiivsusele neid järjepidevalt tiinestades ning kasutades ära nende võimet saada järglasi ja imetada (vt nt Hollandi antropoloogi ja filosoofi Barbara Noske tekste).

Veganlus on seotud feminismisuunaga, mis minu mõtteviisiga kõige paremini haakub, teisisõnu veganfeminismiga: loomad pole loodud inimeste jaoks, mustanahalised valgenahaliste jaoks ja naised meeste jaoks nagu on öelnud Ameerika kirjanik ja aktivist Alice Walker. Teisisõnu – mehed ja süsteem tervikuna rõhuvad naisi üldjuhul sarnase vägivallaga, mida inimene rakendab loomade ja keskkonna puhul. Seepeale on minu käest tihti küsitud, “kas antifeminist ja konservatiiv ei saagi vegan olla?”, “kas mitteveganist feminist ei ole feminist?” või viidatud, et “/…/ mehi rõhutakse ja diskrimineeritakse ühiskonnas rohkem kui naisi (tervikuna süsteemi poolt). See väide on /…/ seksistlik valeväide ja tõrjub mehi veganlusest eemale.” (küsimused ja viide on tsiteeritud kirjapilti muutmata – D. K.)

Tõepoolest, kõik veganid ei ole feministid, samamoodi nagu kõik feministid ei ole veganid. Lisaks pole ka veganfeminism ja ökofeminism võrdusmärgilises suhtes, mis tähendab, et ökofeministiks olemine ei tähenda veganiks olemist. Aga minu jaoks on veganism ja feminism lahutamatud, sest feminism ei käsitle ainult soosuhteid või naisõigusi, vaid feminismi abil saab ka mõtiskleda selle üle, mida tähendab inimeseks olemine.

Eestis on veganfeministlik suund alles lapsekingades ja avalikult end veganfeministina identifitseerivaid inimesi on vähe. Eelmisel aastal viisin koos Tallinna Ülikooli sotsioloogiadoktorandi ja veganfeministi Kadri Aavikuga läbi uurimuse Eesti feministide aravamustest ja suhtumistest loomaõiguslusse ja veganismi, mille põhjal on valminud veel avaldamata ingliskeelne teadusartikkel, mis kannab pealkirja “Challenging Sexism While Supporting Speciesism: The Views of Estonian Feminists on Animal Liberation and its Links to Feminism”.