Kontrolli piirid. Mõned märkmed söömishäirest

Söömishäired on uus populaarne räpane saladus ja nagu söögilauas ei ole heaks tooniks kõhuhädadest rääkida, nii ei sobi korralike inimeste meelest rääkida ka söömishäiretest. Neid peetakse noorte ja tingimata kõhnade tüdrukute probleemiks, millest vanemaks saades lihtsalt välja kasvatakse. Ja eks sageli leitaksegi oma elus lõpuks mingit sorti tasakaal. See tasakaal on küll vahel üsna näiline. Ülitervislikult toituda, andunult puhastuskuure, imerohte ja protseduure proovida ning pidevalt trenni teha on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavam ja lõhub psühholoogiliselt pisut vähem kui kannatamine.

Põhjused väljas ja sees

Söömishäireid võivad esile kutsuda välised impulsid (iluideaalid, kiusamine) ja häired on reaktsioon ja vastus neile mõjudele. Mõnikord ei alga aga häired söömiskäitumises sugugi soovist näha välja nagu supermodell, vaid ideest omada kontrolli, soovist, et vähemalt mingi aspekt elust oleks täielikult enda määrata.

Samas on keskmisest suurem oht söömishäireteks ka neil, kes hoiavadki kogu oma elu range kontrolli all ja püüdlevad sotsiaalse täiuslikkuse poole. Ranged piirid võivad pakkuda kummalist vabanemist ja naudingut, sest kaob teadmatus.

Ometi ei ole eesmärk ehk ideaalne kaalunumber tegelikult saavutatav. Nimelt tunneb suur osa söömishäirete käes kannatavaid inimesi algul seatud sihini jõudes, et nad on ikka veel ideaalist kaugel. Või kui ühel hetkel enam ei olegi soovi kaalu alandada, siis jätkub pingutus siiski – saavutatud kehakuju hoidmine eeldab tõsist tööd. Enda piiramisest ja kontrollimisest justkui polegi kunagi pääsu.

Enesepettus ja eitus

Söömishäirete puhul on kontroll nii suur, et lõpptulemusena viib see täieliku kontrolli kadumiseni. Essees “The Limits of Control” kirjeldab William Burroughs, kuidas kontrollitavat saab kontrollida ainult seni, kui tol on veel oma tahe. Täielik kontroll ja igasuguse oma tahte puudumine hävitab inimese – see võrdub surma või masinaks muutumisega. Kontrolli hoidmiseks on tarvis, et kontrollitava valduses poleks kogu infot, näiteks seda, et unistuste keha ei pruugi olla saavutatav ka trenni ja range dieediga või et rahulolu ei saabugi. Nii rakendatakse iseenda ja oma keha allutamiseks enesepettust ja eitust. Hävituslikud söömasööstud (binge eating) on kontrolli kadumise nähtav esinemisvorm, kuid samamoodi kontrollimatu on ka anoreksia. Anoreksia puhul on kontroll nii täielik (kõike haarav ja pidev), et kõik pudeneb koost.

Probleemses eluperioodis või end võimetuna tundes on raske olukorda ise juhtida. Tean omast käest, et söömisega saavutatav kontroll on pettus, mis asendab tegelikku võimu olukorra üle. Teisemeas on see ka omamoodi moodus peatada aega või seda tagasi pöörata sinna, kus elu oli lihtsam, näljutamisega saavutatakse lapsekeha, mis võib pakkuda omamoodi lohutust.

Anoreksia puhul muudetakse haruldased söömaajad rangelt reglementeeritud stseenideks: söömiseks sobivad toidud valitakse väga kindlate reeglite alusel, näiteks süüakse natuke demonstratiivselt avalikus kohas, et probleemi varjata. Söömine on muutnud juba iseenesest nii pikalt igatsetud ja planeeritud tegevuseks, et omandab rituaalsed elemendid.

Sculpture Girl Chemistry , Johannesfriedhof, Bielefeld, Germany / Flickr CC

Mulle tundub, et söömishäirete puhul järgivad paljud loogikat, mille kohaselt mida vähem sind füüsiliselt on, seda vähem on sul ennast, mida vihata ja varjata. Nagu paljude teiste enesehävituslike käitumiste puhul, nii keelduvad ka söömise ja kehaga kimpus olijad sageli abist. Seda soodustab ravi vähene kättesaadavus ja pikad järjekorrad, sest otsimine ja napp toetus viivad pigem selleni, et abi hankimisest loobutakse sootuks.

Nothing tastes as good as skinny feels?

2009. aastal ütles Kate Moss moeajakirjale WWD antud intervjuus, et ta moto on “Nothing tastes as good as skinny feels”. Aastaid hiljem on see naeruväärselt kõlav lause ikka kasutuses nii söömishäirete ülistajate (näiteks pro ana liikumine) – kes ammutavad sellest inspiratsiooni ja julgustust – kui ka nende vastu võtlejate seas, kes näevad selles moetööstuse ebatervislike kehakuvandite võimutsemist. Mulle näib, et kritiseerijad kipuvad unustama, et kuigi Moss on erakordselt edukas ärinaine ja modell, on ilutööstus teda kujundanud juba väga noorest east peale. Lisaks on tema sissetulekud ja karjäärivõimalused olnud väga otseselt seotud võimega vastata seal kehtivatele reeglitele.

Öelda ei saa ka seda, et üks domineeriv kehakuvandinõue viimaste aastate jooksul kadunud oleks. Variatiivsus palgatavate modellide seas on seni siiski pinnavirvendus, sest iga normist erinevale kehale osaks saav tähelepanu viib fookuse eemale sellelt, et enamik modelle on ikka ühetaolised valged kõhnad noored inimesed.

Kate Moss

Kui puudub nähtav kuvand, siis on keerulisem tahta normist erinevaks saada või jääda. Nn ebaharilikeks, kurvikateks, pluss-suurusteks jm tiitlitega pärjatud “alternatiivsed” kehad on ju tegelikus elus need kõige levinumad.

Ohtlikud viisakad vestlused

Me justkui teame, et kõigil on õigus heale enesetundele ja positiivsele minapildile ning et ümbritsevate inimeste võimestamine on oluline. Aga kuhu tõmmata piir? Anorektiliselt saledat keha kiidetakse sageli, kuid seda sisutühja imetlust jagub vaid hetkeni, mil söömisprobleemi ei tunnistata ja seda valehäbi tundmata heaks ei nimetata. Kõrvalseisjad ja naiivpositiivsel moel head soovijad naisteajakirjadest jätavad mainimata, et söömishäire on tõsine haigus. Kõhnaks saamiseks ja jäämiseks on justkui kõik vahendid lubatud, aga ainult salaja, et kõik näiks minevat nagu mängeldes. Aga nagu kõik raskete terviseprobleemidega võitlejad, nii vajavad ka söömishäire käes kannatajad abi ja toetust, mitte lisamõnitusi. Söömishäirete käes kannataja enesehinnang on enamasti juba niigi madal või tehislikult kõrge, aga peaaegu alati on see otseselt seotud kehakuju ja selle valitsemise eduga. Kehakuvandil ja kehal on aga väga vähe ühist ning nii jõutaksegi surnud ringi, kus pole võimalik olla piisavalt kõhn.

Kas mul on kõht tühi?

Sattusin hiljuti veebilehele, mis peaks idee järgi andma tervislikke söömissoovitusi. Muuhulgas oli seal võimalik sisestada oma andmed (vanus, sugu, pikkus jne) ja kaal, mida tahad saavutada. Eksperimendi mõttes sisestasin kaalunumbri, mis minu vanust ja pikkust arvestades oleks tervist tõsiselt kahjustav alakaal. Programm arvutas ruttu välja, et kahe kuuga võin selleni ka jõuda – igapäevane “tervislik” menüü, mis automaatselt genereeriti, lubas mul süüa 1100 kilokalorit päevas. Range enesekontrolliga ma seda ka suudaksin. See teeks mind ehk paljude silmis ilusamaks ning ma võiksin tunda kaheldava väärtusega rahuldust enese allutamisest ja laialdaselt reklaamitava tulemuse saavutamisest. Aga sellisel enesekontrollil on väga kõrge hind.

Toimetas Aet Kuusik