fbpx

#minaka14. Lood 41–50

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

41.

Minuga on seda juhtunud kaks korda Ja eks tookord mõtlesin, et oma viga. Ise panin end sinna olukorda, kuid tegelikult saan aru, et see ei olnud normaalne. Süütuse kaotasin 14-aastaselt “sümpaatsele” 25-aastasele noormehele. Ilmselgelt ei olnud ma küps seda otsust tegema. Ja aasta hiljem vägistas täiskasvanud mees mind, kui olin teadvuseta. Päris karm on sellele tagasi mõelda, kuid õnneks psüühika on enamvähem korras. Olen 32-aastane nüüdseks.

42.

Olin 16-aastane, kui see lugu juhtus. Suvel olime sõpradega maal malevas tööl ning ühel õhtul otsustasime minna lähimasse suuremasse linna, et poest toitu osta (tööandja meid sel hetkel sinna viia ei saanud). Otsustasime hääletada. Meid võttis peale mees autosuvilaga, kes hakkas tegema kohatuid märkusi ning meid käperdama (nägime ilmselgelt alaealised välja). Õnneks jõudsime enne välja hüpata, kui auto oli suure kiiruse saavutanud ning hüpates me viga ei saanud. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui me ei oleks julgenud sealt välja hüpata.

43.

Ma olin 17 ja välismaal. Me tähistasime mu sõbra sünnipäeva telkimisega ning ainus põhjus, miks mu sealne pere (ja pere all mõtlen ma peamiselt pereisa) lubas mul sinna minna, oli kui “poisid ja tüdrukud on eraldi telkides”. Oli märts ja väga külm, niiet me kogunesime oma väikse kambaga kaarte mängima väiksemasse telki. Juhtus lihtsalt, et aeg oli hiline ja me kõik vajusime ära. Ma hoidsin eraldi ja olin tihedalt mitme riidekihi alla mässitud. Ma ärkasin kell 5.30 hommikul selle peale, et keegi krabas mu rinda ning vahtis mulle otsa. Ma kergitasin pead ning kui ta aru sai, et olin ärkvel, pani ta pea kiirelt mu käele ja teeseldes magamist, jättes käe mu rinnale. Millega ta ei arvestanud oli see, et ma tundsin ta kiiret südametuksumist oma käel, sest ta kael oli mu peal täpselt selle nurga all. Ma pidin füüsiliselt tööd tegema, et ta enda pealt maha lükata. Ta teeskles lõpuni välja magamist. Mul oli nii häbi, et ma ei julgenud sünnipäevalast (samuti minuvanune poiss) üles äratada. Ma mässisin end veel tihedamalt kinni, kattes oma rindu kätega. Kui ma uuesti ärkasin, ei olnud enam kedagi telgis. Ma tulin välja ning istusime teistega ümber väikse lõkke. Evanit (minu ahistajat) aga meiega väljas ei olnud. See muutus lõpuks nii veidraks, et sünnipäevalaps pidi küsima, et miks ta teisest telgist välja ei tule. Ta vastas, et “pidi kolmapäevaks jutlust kirjutama.” Meil oli laupäeva hommik. Ma ei suutnud seal enam olla ning kutsusin oma sõbranna endale järgi. Paar päeva hiljem ma läksin politseisse. Nad lubasid mulle ja mu sealsele perele veel kodukülastust teha, aga enne, kui nad selleni jõudsid (kui nad üldse tulnud oleks) pidin ma Eestisse tagasi tulema, sest koroona läks esimest korda hulluks ning mu viisa hakkas lõppema sellepärast. Ma loodan, et sellest vähemalt märk Evani kriminaalregistrisse külge jäi, aga ma väga ei usu. Ma ütlesin enne politseisse minekut ka sünnipäevalapsele, mis juhtus, ning ta lubas küsida Evanilt miks ta seda tegi (sest ta küsis, kas ma tahan midagi Evani käest teada), ning peale seda hakkas ta mind suhteliselt ignoreerima. Ma ei rääkinud sellest pereisale, sest ma teadsin, mis ta ütleb. Lõpuks tuli ta ise sellest minuga rääkima, sest pereema oli talle rääkinud. “See pidu ei läinud siis nii, nagu oli oodata, jah?” ning “Aga miks te siis eraldi telkides polnud?” olid asjad, mida ta mulle ütles. Kui ma saaks sinna vestlusesse tagasi minna, ütleks ma talle palju asju, mida ma tol hetkel haavatuna öelda ei suutnud. Ma loodan, et karma on päris ja väga kuri. See pole minu ainus lugu.

44.

Algklass, ehk 3–4? Õpetaja pani oma käe tüdrukutele, kas ka poistele – ei tea – jalge vahele, kui me (k.a mina) toolil istusime ja ta nt appi tuli. Ebameeldiv oli ja sain aru, et see on vale, aga ise ei julgenud kellelegi rääkida. Õnneks keegi seda siiski tegi. Õpetaja lasti lahti.

45.

Treeneriga seonduva loo ilmsikstulek tõi esile mälestusi, mis tekitasid minus nii ootamatut rahutust, tülgastust kui ka räpast tunnet. 16–17-aastaselt osalesin ühe kultuurihuviliste seltskonna tegemistes. Koguneti vabal ajal vabas vormis ning juurde käis reeglina ka klaasikene. Tutvusin seal ühe vanema meesterahvaga, kes oli sõbralik ning aitas mul gruppi sulanduda. Ehkki olin tähelepanust meelitatud, oli mulle veelgi huvitavam seltskonnaga tutvumine, mis avas justkui ukse täiskasvanuellu – klassiõhtust suur samm edasi. Mees tegi mulle alati välja, mis mulle, vaesele õpilasele asja veelgi põnevamaks muutis ja suhtlust hõlbustas. Käisin kohtumistel regulaarselt ning tundsin rõõmu, et minus ei nähta enam last, vaid vestluskaaslast. Sama mees koguni rõhutas, et olen oma ea kohta väga küps ja tark (mõned aastad hiljem sain aru, milline ohumärk selles komplimendis end peidab).

Üks üritustest – nagu ikka, lõbus ja joogine – lõppes aga mehe korteris ning mäletan vaid, et olin tema voodis alasti. Tean, et vahekorda ei toimunud ning igavesti on mällu jäädvustunud mõned laused ja pildid. Sellega ka minu mälestused tollest õhtust lõpevad. Toona ei mõjutanud see mind kuigi palju, lõpetasin mehega suhtlemise ja tundsin tema vastu vastikust. Lõpetasin ühtlasi ka seltskonnaga läbikäimise. 

Kahjuks on aga mõju avaldunud paraku alles täiskasvanueas, mil olen viimaks jõudnud turvalise, stabiilse ja tasakaaluka suhteni. Mul on palju raskusi seksuaalelus, ma tunnen sageli põhjendamatut hirmu ja olen tihti kangestunud. Olen probleemide tuumani jõudmiseks pöördunud ka vaimse tervise spetsialisti poole.

Paraku ei ole see ainus sarnane episood minu elust, ning selliseid kokkupuuteid vanemate meestega on olnud alaealisena mitu. See on lihtsalt üks eredamaid näiteid.

Olen palju mõelnud sellele, kuidas kahetsen, et endaga nii teha lasin, et suhtlesin kahtlaste inimestega, et üritasin liiga kiiresti suureks saada, et ma ei väärtustanud end piisavalt, ning tahaksin kindlasti oma lapsi tulevikus selle kõige eest kaitsta.

Aga kahtlen, et enda süüdistamisest kuigi palju abi on. Miks on kõik need mehed himuralt mind ja teisi noori naisi (alaealisi!) nillinud? Mis hoopis neil viga on?

Ja milline normaalne inimene võtab selle teema kokku lausega, et “ta mängiski vanemate meeste liigas?”.

46.

Olin laps, mälestuse järgi 6-aastane, kui mind kasutas süstemaatiliselt ära umbes kümme aastat vanem peretuttav. Tegudega käisid kaasas ähvardused ning siiani mäletan sõnu “kui kellelegi räägid, saan ma sinu ja su pere nendega tappa”, mis lausuti, hoides käes metallist nukke. Palun rääkige lastega, kuulake neid, märgake. Sellised teemad ei tohiks olla tabu ning mida varem me lastele õpetame, et endast vanematelt ei tohi ja ei pea laskma endaga kõike teha, seda rohkem hingesid saab ka päästetud.

47.

Olin üsna värske 14-aastane. Meil on alati olnud selline hästi ühtehoidev perekond (k.a lähisugulased) ja kuna ma hakkasin n-ö lapseeast välja kasvama, liikusin ma peresündmustel sujuvalt “laste seltskonnast” üle “noorte seltskonda”. Teisisõnu veetsin aega vanemate vendadega, nõbudega ning kohati ka ühe tädipoja sõpradega. Kuna mind võeti kiirelt omaks, hakkasin ka ise ennast päriselt suure inimesena (sh naisena) tundma. Suvel veetsime sama seltskonnaga aega ka niisama, pereürituste väliselt. Hiljem hakkasin tädipojaga (kes on minust pea kümme aastat vanem) suhtlema ka sotsiaalmeedias. Mingil hetkel muutusid juba tavaliseks temapoolsed sõnumid stiilis “sa oled nii lahe”, “sa oled nii täiskasvanulik” jne. Loomulikult meeldis mulle selliseid asju tol hetkel kuulda ning kuna tegemist oli minu jaoks usaldusisikuga, ei osanud ma selles ka midagi veidrat näha. Ühel hetkel aga hakkasid juba tulema sõnumid nagu “kahju, et me sugulased oleme, sa oled perfektne naine”, “kui me sugulased poleks, siis ma kohe abielluksin sinuga” (tuletan meelde, et ma olin 14!). Raske on küll tunnistada, aga isegi see tol ajal väga meelitas mind. Veidi aja pärast lisandus ka “eestis on näiteks lubatud nõoga abielluda muidu”. Seda võtsin ma lihtsalt naljaga, kuid tagasi mõeldes kasutas ta minu kogenematust ja teadmatust ikka väga rängalt ära.

Edasisi ajavahemikke ma enam kuigi hästi ei mäleta, aga ühel hetkel ta ka reaalselt tunnistas, et meeldin talle naisena. Sellesse ma ÕNNEKS enam nii naiivselt ei suhtunud ja hoidsin temast pikalt eemale. Olles terve elu olnud energiline, elujaatav ja avastamishimuline neiu, on ikka v ä g a valus mõelda, kuidas mu oma pereliige seda ära kasutas. Tagantjärele mõeldes toimus sama aja paiku ka minus muutus ning ma ei julgenud enam inimestega nii avameelne, sõbralik ja usaldav olla. He literally broke me (õnneks vaid ajutiselt, aga siiski).

Hiljuti rääkisin juhtumist ka oma praegusele elukaaslasele ning jutu käigus meenus veel seegi seik, kuidas algklassiealisena see sama tädipoeg mulle pornot tutvustas, näitas, kuidas käib riiete peale blackjack’i mängimine (õnneks vaid enda näitel) ja lisaks demonstreeris ka “ühte valget asja, mis meestel tuleb seksi lõpus”. Ma ei ole isegi kindel, kas ma kümnenegi olin. Õnneks ei lähenenud ta mulle kunagi füüsiliselt, kuid tagasivaatav mõte sellest kõigest ja asjaolu, et ma veel paar kuud tagasi teda laheda sugulasena nägin, ajab päris otseses mõttes südame pahaks.

PS! Ma ei oleks neid lugusid isegi mitte mäletanud, kui neist teemadest räägitud poleks. Pigem lugesin ma teiste lugusid ja tundsin neile mõttes kaasa – mida nad küll läbi on pidanud elama!? Puhtast uudishimust jäin aga mõtlema, kas mulgi selliseid kokkupuuteid on minevikus ette tulnud (olin korduvalt saanud tõestust sellele, et mu aju mitmed negatiivsed kogemused alla on surunud). Esialgu meenus see ehmatus, kui 20+ tädipoeg mulle kirjutas, et talle meeldin, sellest rääkides aga meenus seegi, mida ta üle kümne aasta tagas olii teinud.

Seega tõestus päriselust – rääkima peab. Nüüd olen ma saanud sellest tulenevate probleemide ja tagajärgedega tegeleda, samuti muuta suhtumist sellesse inimesesse, kuid mine tea, mis tagajärjed nendega tegelemata jätmisel võinuks olla …

48.

Läksin 14-aastasena oma elu esimesele diskole, pisilinna kultuurimajja. Kõik sõbrannad olid tantsima kutsutud ja ma jäin natukeseks üksi, kui mind kutsus tantsima umbes 35–40 aasta vanune mees. Olin tähelepanust meelitatud ja jäime pikemaks tantsima. Aeglaste tantsude ajal katsus ta tagumikku ja ütles, et tahab mulle oma uut autot näidata. Ta ütles et elab minu kodu lähedal ja viib mu koju ära. Muidugi viis ta mind enda koju ja ei lasknud enne minema, kui oli mind vägistanud oma räpasel elutoa diivanil. Ta koristas verd diivanilt, kui ta sõbrad kohale jõudsid. Ta jagas kõigile, kui “tihke” ja “värske” ma olin, aga rohkem nad mind ei puutunud. Enne hommikut jõudsin koju. Pärast seda juhtumit teadsid kõik terves linnas, et ma olen lõdva püksikummiga ja vägistamised erinevate meeste või kampade poolt said regulaarseks, suve jooksul paar korda kindlasti viidi mind “metsa”. Põgenesin sealt linnast esimesel võimalusel ja need aastad saadavad mind tänaseni. Ma pole seda iialgi mitte kellelegi varem rääkinud.

49.

Ma olin teismeline, kes tundis end ääretult üksi, mistõttu otsisin lähedust ja armastust kodust väljastpoolt. Kui olin 15–16, suhtlesin lähedal elavate noormeeste “kambaga”. Üks neist, minust kaheksa aastat vanem, tegi pidevalt seksuaalse alatooniga märkuseid, survestas ja tegi lähenemiskatseid. Pidasin kaua vastu, ütlesin “ei”, eemaldasin enda küljest käsi jne. Kuni ühel hetkel tundsin, et “lihtsam” on see üks kord ära teha, et mind ei jäetagi muidu rahule. Tundsin end ääretult halvasti ja räpaselt…

50.

Kui umbes 10-aastaselt pargis üksinda koera jalutasin, tuli minuga rääkima keskealine mees, keda ma ei tunne, kuid kes süütutelt koera-teemadelt peatselt viib jutu küsimustele “mida sa suurte inimese asjadest juba tead ja kas oma vanemaid oled näinud nii-ja-naasuguses olukorras”, “need asjad on täiesti normaalsed” jne jne. Natuke kuulasin ja läksin ära, õnneks oli see võimalik. 

Umbes 12-aastaselt trennis oli aasta vanemal trennikaaslasel kombeks möödudes mind ja veel üht trennikaaslast intiimsetest piirkondadest katsuda. Tema läheduses olime alati valvel ja püüdsime kõrvale põigelda, kuid kellelegi toimuvast ei rääkinud. Miks mitte, ei tea. 

15-aastaselt date rape kümmekond aastat vanema mehe poolt, kellega tutvusin teel koolist koju, kui ta oma uhke auto mu kõrval kinni peatas ja juttu alustas. Rääkisime hiljem telefonis ning käisime väljas, ta käitus igati viisakalt, vestlused olid huvitavad ning ei saa salata, et tema rahaline kindlustatus mulle selles vanuses muljet avaldas. Peale kinoskäiku teisel kohtingul läksin vabatahtlikult tema koju kaasa, et “pilte vaadata”, naiivne nagu ma olin – praegu tundub uskumatu. Vägistamine toimus püstoli ähvardusel ning hoiatusega, et kui kellelegi räägin, siis on tal oma meetodid kättemaksuks. Ma ei mäleta muide, kas ütlesin selles olukorras sõnaselgelt EI, pigem olin hirmust kangestunud, kuigi ta ju luges mu “ei” välja ka kehakeelest, et ähvardada. Lasin end pärast koju viia ja ta helistas hiljem, et veel kokku saada. Siis ütlesin küll ei ja õnneks rohkem ma temast ei kuulnud. Juhtunust rääkisin ühele sõbrannale, kuid ei kellelegi teisele, tundsin ju end ka ise süüdi, et kaasa läksin. See kogemus annab isikliku perspektiivi diskussioonidele, kas ohvri “ei” on vajalik või on olulisem sõnaselge “jah”, ning muule ohvrisüüdistamisega haakuvale, mis Eesti meedias ja kommentaariumites selliste teemade käsitlemisel nii tavaline. Mind sel hetkel ei oleks muidugi ka ei päästnud, kuid siiski… 

Järgmiseks. 16-aastaselt vanalinnas jalutades kohatud fotograaf, kes teeb random-ettepaneku topless-piltideks. Loomulikult “ei”, kuid et sellist pakkumist Tallinna tänavatel võõralt inimeselt selles vanuses üldse saada… 

Ning lõpetuseks, juba kahekümnendates olles surve ise töölt lahkuda, kui ülemus, kelle lähenemiskatsetele olin “ei” öelnud, oma riivatud tunnetest üle ei saanud. Kardan, et üsna tavalise Eesti naise kogemus…

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Eelmised #minaka14-lood on siin.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 131–134

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 121–130

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 111–120

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.