Pidu võib ju olla rikutud, aga ühiskond tervem

Kuna nii mõnigi mu Eestis elav sõber, kes on osalenud aktiivselt viimase nädala poliitilises arutelus, on saanud oma ülemuselt tunda enam või vähem looritatud vaigistamis- ja hirmutamiskatseid, siis ei jää mul midagi muud üle, kui muudkui aga sõna võtta. Ma olen Manchesteri ülikooli õppejõud ja erinevalt Eesti Vabariigis valitsevast üleüldisest näpuvibutamis- ja noomimisõhkkonnast peetakse vähemalt meie ülikoolis ühiskonnas hoogsalt kaasarääkimist heaks tavaks. Mul ei ole midagi kaotada. Ja see on iseenesest kurb, et demokraatlikus ühiskonnas üldse nõnda mõtlema peab.

Need vaigistamis- ja hirmutamiskatsed on aga mulle hästi tuttavad. Nõukogude aja lõpul sai võideldud okupatsioonivõimu poolse sõjalise õpetuse vastu ja tehtud Tartu Riikliku Ülikooli sõjalise kateedri ees näljastreiki. Mõned tollase juhtkonna esindajad pritsisid tuld ja tõrva, hirmutasid ja ähvardasid, nii et vähe polnud. Võib-olla just seetõttu, et olen selle noorena läbi elanud, tundus Reinsalu teisipäevane pursatus eriti vastikuna.

Mokk maha!

See mõjus vastikuna, sest ma usun, et oleme paremat väärt. Et Eesti Vabariik on paremat väärt. Just eriti oma sajanda aastapäeva künnisel. Eesti Vabariigis peaks 2018. aastal kodanikel olema õigus oma arvamust avaldada, petitsioone koguda, rahumeelseid meeleavaldusi korraldada, ilma et justiitsminister või muud võimukandjad sõimlema ja ähvardama hakkaks.

Muuseas, kuna üha enam kasutatakse demagoogilise võttena analoogiat nõukogude ajaga, siis tahan spetsiaalselt rõhutada, et kuigi minu enda kogemus pärineb nõukogude ajast, ei ole selles vaigistamises ja hirmutamises midagi olemuslikult ja unikaalselt nõukogudelikku. See on paraku tavaline võimu kuritarvitamine, mida tuleb ette paljudes ühiskondades, kuid positiivne on see, et erinevalt totalitaarsest ühiskonnast on sellele vähemalt võimalik tähelepanu juhtida ja väga arenenud riikides võib vaigistaja-hirmutaja isegi oma tegu kahetseda.

Mis Reinsalu vabandusse puutus, siis see oli nagu õpikunäide, kuidas vabandust mitte paluda. Kas ministril tõesti pole kedagi, kes talle veidigi nõu annaks? Näiteks praegugi vaikselt kõrva sosistaks, et võiks kõrvale astuda ja lasta tegutseda inimestel, kel on emotsionaalset küpsust vähegi rohkem?

Aga ega kõrvuni ämbris siplev justiitsminister päris üksi ole. Leidub terve hulk inimesi, kelle meelest tavakodanikud peaksidki moka maas hoidma. Eriti naistel ei sobi tühjast tüli teha. Läbipaistvalt manipuleerivana mõjuvad ka ühiskonnas kaasarääkimist vaigistavad katsed, mille juurde kuulub noomiv hoiatus: “Rikute veel peo ära.”

Selles vastikult kammitsevas etteheites on midagi nii kopitanult tuttavlikku. Mu silme eest jooksevad läbi kõik eesti külaromaanide allasurutud naiskangelased, kellel mingi vanem sugulane või muidu tähtis tegelinski käsib halva mängu juures head nägu teha ja hambad risti kannatada. Ma ei tea, mis on ometi hariduses valesti läinud, et neist lõpututest hallidest külakogukonna õpetlikest lugudest pole nopitud enda jaoks midagi inspireerivat, vaid kasutatakse neid pigem käitumisjuhisena?

Pidu või pidulised?

Ja üleüldse on kummaline, et pidu on tähtsam kui see, mille nimel seda tegelikult peetakse. Teeme aga enam-vähem viisakad näod ja ilgume teleka ees nagu alati, või sõimleme sihitult sotsiaalmeedias. Aga ärme, jumala eest, midagi päriselt muuda.

Pettumust valmistav, ent mitte üllatav on see, et paljud kutsutud ja seatud, “kellele lobisemise eest palka makstakse”, ei reageeri käimasolevale kriisile mitte oma põhimõtetele tuginedes, vaid tavalisi poliitmänge mängides ja “käsi peseb kätt” printsiipi järgides. Selles kontekstis on eriti küüniline, et feministe õhutatakse end süüdi tundma, justkui oleks neil EKREga ühisosa. Igaühele, kel on vähegi huvi asjast päriselt aru saada, peaks olema selge, et ühisosa EKREga on juhuslik. Nagu Piret Karro, üks 104 kirjale allakirjutanuist, ütleb:

“See ei tähenda, et kirjale allakirjutanud EKREga üldiselt nõustuksid. Kui EKRE ütleb, et “tuumasõda on halb”, kas peaksime siis ütlema, et “ei ole, tuumasõda on hea!” lihtsalt selleks, et mitte EKREga nõustuda? Kui EKRE on paljususe ja ühiskonnakriitilise kultuuri vastu üleüldiselt, siis feministid on paljususe ja võrdõiguslikkuse poolt, aga struktuurse vägivalla vastu.”

Optimist minus usub, et see kriis ongi kõige autentsem viis Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva tähistada. Me oleme justkui palutud osalema suhteliselt avangardses kestvus-performance’is, kus auditoorium on ühtlasi osaline, kes saab käike ja keerde mõjutada ja valida. Mängus on mõistagi omad kangelased ja antikangelased ning igaühel on voli ja vabadus neid rolle ise jaotada. Konks on aga selles, et võidame alles ja ainult siis, kui oleme lõpuks kõik koos õiglasema ja tervema riigi üles ehitanud.

Ehkki mõnele mängurile võib see tunduda isikliku kaotusena, sest “When You’re Accustomed to Privilege, Equality Feels Like Oppression”.