ajaloo eri

Sageli lõpevad popkultuuris kväärid armastuslood sellega, et keegi viskab sussid püsti. „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“ pakub õnneks ka helgeid lugusid.

Ajaloolane Milvi Martina Piir kirjutab, kuidas on suhtumine naiste tervisesse saja aasta jooksul muutunud.

Vahur Aabrams analüüsib homoseksuaalsuse kujutamist psühhiaater Heiti Kadastiku käsiraamatus „Vestlusi noorukitele“ (1966).

Eesti NSV on aastakümnete taha jäänud ajalugu, ent retoorika, mis oli seksuaalsuse teemal käibel siis, kipub ringiga tagasi tulema või pole kunagi ära kadunudki.

Woolf ütleb, et Shakespeare’i õde ei saa kehastuda, kui meie omalt poolt selleks kollektiivselt tööd ei tee.

Vandast endast ei räägitud meile midagi. Ei sõnagi sellest, kes oli see lausa vulkaaniliselt pulbitseva loomingulisusega naine, kelle jäljed veel aastakümneteks Valgemetsa metsa maha on jäänud ning kelle pärand on peamiselt pudenevate tekstiilesemete-fragmentidena peidetud muuseumikogude sügavustesse.

Baltisaksa kirjutav naine oli reeglite rikkuja, isegi kui ta kirjutas lubatud raamides ehk religioonist, ajaloost ja järgmise põlvkonna harimisest-kasvatamisest.

Naised olid Wollstonecrafti arvates sama suutelised haridust omandama ja kasutama kui mehed, kuid ajastu meeste loodud kultuur, mis julgustas neid olema vaid kerglased, oli loonud kujutelma naiste arutusest. 

Katke kirjaniku ja filosoofi Mary Wollstonecrafti raamatust “Naiste õiguste õigustuseks”, kelle arvates olid naised sama suutelised haridust omandama ja kasutama kui mehed, kuid ajastu meeste loodud kultuur, mis julgustas neid olema vaid kerglased, lõi kujutelma naiste arutusest.

Erinevusfeminism koondab neid feminismisuundi, mille kohaselt tuleb õiglase ühiskonna ehitamisel arvesse võtta meeste ja naiste erinevusi.

Radikaalfeministide järgi ei jää soojaotusel põhinevast võimuerinevusest puutumata ükski eluvaldkond – ebavõrdsus ulatub magamistoast presidendivalimisteni välja.

Utoopiad peavad puudutama soosuhteid ja soorolle, tahavad nad seda või ei.