#minaka

Kas ajad muutuvad? 1980. aastatel tähendas ahistamine seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad.

Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel.

Täna, 25. novembril tähistab kogu maailm rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva.

Seni, kuni me seda tolereerime… seni polegi millestki rääkida. Selles õhustikus ongi naine see, kes on ise süüdi.

Hea seksuaalkogemus ei ole vaid vägistamise, vägivalla, ahistamise või rünnaku puudus, see on lihtsalt madalaim tase.

On terve ports laule, mida oleme rõõmsalt kaasa ümisenud ja ühel hetkel sõnadesse süvenedes vakatanud.

Üksteise isiklikku ruumi suhtuti lugupidavalt ja ka kontserdi esireas oli piisavalt õhku ja ruumi rahulikult seista ning isegi ruumi omas rütmis liikuda.

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega.

Mikk Pärnits näeb paralleele tänapäeva esoteerikaäri ja Ameerika viiekümnendate koduperenaise kuvandi turundamise vahel.

Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn räägib sellest, miks mehed, kellel sageli ühiskonnas rohkem võimu on kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol.

See on vist võimalik vaid Eestis, et seksuaalsest ahistamisest suudetakse rääkida nii, et põhiprobleemiks ei ole ahistamine kui tegu, vaid midagi kõrvalist. Näiteks ohvrid ja nende esoteerikahuvi.