Ükski inimene ei ole saar: lühiessee solidaarsusest

Roheliste Erakonna petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks kogus 35 805 allkirja. Sügisel kogunes Tallinna vanalinna Poola saatkonna treppide ette mitukümmend inimest, et toetada sealsete naiste võitlust riigiga, kelle silmis isegi surmale määratud väärarenguga loode tuleb neil lõpuni kanda ja sünnitada.* Paar nädalavahetust tagasi avaldati Narvas ja Tallinnas meelt Venemaal vahistatud opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi toetuseks. Mis neid kolme aktsiooni peale ühiskondliku ebaõigluse hukkamõistu veel ühendab? 

Need algatused on sündinud solidaarsusest – kokkukuuluvustundest, mis põhineb mõistmisel ja ühisel vastutusel kõigi inimeste õiguste ja vabaduste ees. Solidaarsus on see, mis innustab abielus kahe lapse isa abieluvõrdsuse petitsiooni allkirjastama, Eesti tudengit koos Poola naistega vanalinnas marssima ja kohalikke vene noori idanaabri saatkonna ees pikettima.

Solidaarsus on sõna, mis puudub eestlaste igapäevasest poliitilisest sõnavarast. Ometi on praegusaegne demokraatia ja solidaarsus omavahel tihedalt põimunud. Euroopa Liit sai alguse Maastrichti lepinguga, mille 1. artiklis seisab: „Liidu ülesandeks on ühtekuuluvust ja solidaarsust ilmutaval viisil korraldada liikmesriikide ja nende rahvaste vahelisi suhteid.” Kokku esineb sõna “solidaarsus” lepingus lausa kuuel korral. 

Solidaarsus ei ole pelgalt vasakpoolne nišimõiste

Sotsioloog Hauke Brunkhorst kirjutab, et sõna “solidaarsus” pärineb paralleelselt mitmest allikast: esimene on Rooma väljend in solidum, mis on juriidiline termin ja tähendab kollektiivset vastutust, ning teine on fraternitas, mis tähendab kristlikku ühtekuuluvustunnet.** Prantsuse revolutsiooni tunnuslauses liberté, egalité, fraternité kandis viimane solidaarsuse tähendust kuni 1848. aasta revolutsioonideni, mil solidaarsus tsementeeris end esmalt töölisliikumistes, seejärel sotsioloogias (vt Émile Durkheim) ning lõpuks praegusaegsetes poliitilistes dokumentides. (Brunkhorst 2005 lk 1–3) See tähendab, et solidaarsus ei ole pelgalt vasakpoolne nišimõiste töölisliikumiste või ametiühingute põhikirjades, vaid demokraatlike õigusriikide ja nendevaheliste liitude filosoofiline liim.

Feminism kui liikumine naiste sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise võrdsuse saavutamiseks on pidevalt vajanud tugevamat ühtekuuluvustunnet, et seadusandlikke ja kultuurilisi muutusi esile kutsuda. Seega on solidaarsus feminismis ühemõtteliselt kesksel kohal, kuid strateegiaid selle loomiseks ja hoidmiseks on feminismi sees mitmeid. 

Globaalne sisterhood

Üks arusaam on olnud globaalne sisterhood. Sama pealkirjaga essees kirjutab feminist bell hooks, et solidaarsuse loomine on võimatu, kui esmalt ei tunta endas ära patriarhaatlike uskumuste kandjaid. Meeste domineeritud ühiskonnas mõõdetakse naiste väärtust nendega seotud meeste kaudu, mitte iseseisvalt. Ka naistel endal on teisi naisi seetõttu raske märgata ja hinnata. 

“Meile õpetatakse, et meievahelised sõprussuhted vaesestavad, mitte ei rikasta. [..] et naised on omavahel “loomulikud” vaenlased, et meievahelist solidaarsust ei saa ega tohi olla olemas. Me peame need õppetunnid unustama.” (hooks 1986: 127) Tema silmis on radikaal- ja liberaalfeministide püüded luua naiste solidaarsust, tuginedes ühiselt kogetud rõhumisele, halb strateegia, sest see põlistab naiste ohvristaatust ja pidurdab nende omavahelise vägivalla teadvustamist (ibid.). Selle asemel tuleks feministlikku solidaarsust ehitada jagatud pingutuses seksism lõpetada: pühendada end internaliseeritud misogüünia ja rassismi (k.a internaliseeritud rassismi) välja juurimisele ja luua sõprust naistega, kellega me muidu kokku ei puutuks (lk 129). 

Mul on valus, sul on valus

hooksi arusaam solidaarsusest toimib kultiveeritud sümpaatia kaudu, mis nõuab inimestelt emotsionaalset reflektsiooni ja distsipliini, et enda sissejuurdunud hoiakuid muuta. See solidaarsus, mida ta kritiseeris, on aga lihtsam ja reaktiivne – mul on valus, sul on valus, meil on valus, oleme selles koos, muudame seda koos. 

Mõlemal juhul baseerub solidaarsus aga emotsioonidel: esimesel juhul teeme endaga tööd, et meile hakkaks keegi meeldima, teisel juhul on ühendab valu ja viha, kuid ka lootus paremast homsest. Kuid poliitilise strateegia ehitamine võimele tunda empaatiat ja sümpaatiat sobib vaid inimestele, kellel on võimekus neid emotsioone piisavalt tunda (ja enamasti palju). 

Kaastundeväsimus. Dzana Serdarevic tegi pildi ÜRO-le. Unsplash

Kaastundeväsimus loob pinnase tagurluseks

Mind on jäänud kummitama mõte, et liberaalid tekitavad inimestes tahtmatult kaastundeväsimust (ingl empathy fatigue), mis loob soodsa pinnase tagurluseks. Kui palju on peetud vestlusi meestega, kes üleskutsele olla seksuaalselt ahistatud naistega solidaarsed hoopis reageerivad sellele vihaselt, et miks nemad peavad end süüdi tundma; või miks esialgsed püüded mõista ja kaasa tunda mõnda vähemusgruppi lõppevad hoopis veel tugevama vastikustundega selle grupi vastu. Mu eesmärk pole seda nähtust psühholoogiliselt lahata, vaid osutada, et midagi selles “tunneme kaasa ja oleme sõbrad” ninnunännus lihtsalt tekitab vastikust. 

Kui solidaarsuse aluseks on katkematu töö enda emotsioonide, eelkõige kaastunde kultiveerimisega mitmesuguste gruppide vastu, siis on see haavatav tagasilöökidele, mis tulevad näiteks sellest, et selle töö lõpus pole ühtki käega katsutavat tulemit või tasu. Näiteks kui grupp, kellega palutakse solidaarsed olla, osutub hoopis tänamatuks või mõnel muul moel konfliktseks, kasvõi esteetiliselt vastuvõetamatuks. Järgneb väsimus ja solvumine: “Selle nimel ma end piirangi vä? Midaiganes!” ja emotsionaalne blokk ongi paigas.

Moraalne upitamine

Usun, et hirm taoliste reaktsioonide ees on viinud ka rõhumise all kannatavate gruppide moraalse upitamiseni (ingl moral elevation), et ülejäänute solidaarsus ei mureneks. Üks näiteid on siin strateegiline rahvusvähemusse kuuluvate inimeste toime pandud kuritegude varjamine, mis on olnud vesi tagurlaste veskile ja võitnud enda poolele rahvast nii paremalt, keskelt kui vasakult. Teine näide on feministide naistevahelise vägivalla mahavaikimine, millele ka bell hooks ohvrinarratiivi kriitikas viitab. 

Aktivistid ja eestkõnelejad tunnevad tegelikult põhjendatud hirmu, et solidaarsus rõhutud grupi vastu kaob, kui üksikud grupi liikmed vägivallatsevad, sest see solidaarsus on ehitatud emotsioonidele ja emotsioonid on muutlikud ning haprad. Üleskutsed sallivusele ja empaatiale on vajalikud, aga need on lõppude lõpuks üleskutsed tunnetele, mille kogemise ulatus on inimestel sünnipäraselt erinev. Ma usun, et ka pesuehtne misantroop saab solidaarne olla, lihtsalt ta vajab teistsugust strateegiat.

Olles vastutulelikud, saame ka abistada

Teen ettepaneku mõtestada solidaarsust kui poliitilist vahendit, millega eelkõige enda vabadusi kaitsta. Minu pakutu erineb eelnevalt käsitletud solidaarsusearusaamast selle poolest, et seab esiplaanile kollektiivi, sümpaatia ning kaastunde asemel indiviidi ja enda ihaluse olla vaba. Taoline solidaarsus kannab väga lihtsat ideed, et olles üksteise suhtes vastutulelikud, saame me teineteist abistada, mis aga ei tähenda, et solidaarsus vajab tingimata kaastunnet või sümpaatiat teiste inimeste vastu. 

Solidaarsus on vahend, millega hoida demokraatiat, vabadust, enda inimõigusi- ja väärikust. See on mõistmine kõikide inimeste õigustest ja kollektiivsest vastutusest nende õiguste hoidmisel, millesse võib uskuda isegi, ma julgeks öelda, tervemõistuslikule pessimismile toetudes, et vabadus ja õigused ei ole midagi iseenesest antut, vaid nende nimel peab pidevalt tegutsema ja valvel olema, sest võimulolijatel on paratamatu kalduvus teistele oma raskusega peale vajuda. See on teadmine, et keegi pole vabaduste piiramise eest lõplikult kaitstud, ja mõistmine, et pealetung ühele grupile on tegelikult pealetung kõigile. 

Solidaarne peaks olema igaühega, kelle õigusi rünnatakse, vaatamata sellele, kas nad inimestena on meile sümpaatsed või mitte. Kui aktsepteerime kiusu ja rõhumist ühe grupi puhul, sillutab see teed kõigini, sest näitab vägivalda normaalsena, ühena mitmest viisist, millega poliitikat teha. Solidaarsuse võti ei ole niivõrd teiste valu või tema olukorra pisiasjadeni mõistmises, vaid lihtsalt adumises, et ühel hetkel võib keegi kaardid sassi ajada ja siis olen mina nende hulgas, kelle õigusi piiratakse. 

Pinda sondeeritakse vähemusgruppide kaudu

Autoritaarsed režiimid ei teki kunagi üle öö, vaid esmalt sondeeritakse pinda mingi väikse ja vähemõistetud grupi peal, kellega enamik end ei seosta (loe: kellega polda solidaarsed). Tavaliselt on nendeks seksuaal- ja rahvusvähemusvähemused. Ja korraga rünnatakse ka neid, kes vähemuste kaitseks välja astuvad (loe: kes on solidaarsed). 

Kui vähemused on jäetud hätta, saavad autoritaarselt meelestatud riigijuhid ja organisatsioonid julgust rünnata kedagi tugevamat nagu ülikoolid, inimõiguste organisatsioonid, günekoloogid jne. Protsess kordub nii kaua, kuni enamik allutatakse hirmust olla järgmine sihtmärk või väsitatakse pidevast reageerimisest lihtsalt ära. Lõppude lõpuks muutub ka valgustundlik hulkharjasussike taskulambi klõpsutamise peale ajapikku ükskõikseks. 

Ühtehoid peab olema automaatne reaktsioon

On ju üsna banaalne käibetõde, et võõrandunud ja atomiseerunud ühiskonda on palju kergem domineerida kui ühiselt üksteise heaolu eest vastutavat rahvast. Nii et vastutagem üksteise heaolu eest, kasvõi selle pärast, et kaitseme sellega eelkõige ennast. Ühtehoid peab olema automaatne reaktsioon, kasvõi kiretu tõdemus, et koos kaitseme oma vabadusi efektiivsemalt kui üksi. Mida konkreetsemalt ja jõulisemalt massiga näitame, et kiusamise ei lähe läbi, seda kiiremini saame minna tagasi arvutiga mängima ja aeda taimi istutama mitte eskapismist, vaid siirast rõõmust nende tegevuste seltsis aega veeta. 

Emotsionaalsed strateegiad ei sobi kõigile, sest need toetuvad tunnetele, mille kogemise ulatus on inimestel sünnipäraselt erinev. Usun, et kui võtaksime käibele solidaarsuse mõiste kasvõi puht instrumentaalses vabaduste hoidmise ühisvastutuse tähenduses ja seoksime selle korraga ka ideega, et õiguste ja vabaduste hoidmine on pidev kestev protsess, võiks sellel olla suurem potentsiaal poliitilist reaalsust muuta, kui ainult üleskutsetel sallivusele ja empaatiale. 

* Peale suurimaid proteste taasiseseisvunud Poola ajaloos lükati seaduse rakendamist esmalt määratama ajaks edasi, kuid paremäärmusliku surve tõttu võeti seadus hiljuti järsult vastu ja protestid jätkuvad.
**Brunkhorst seob solidaarsuse ka paganliku mõistega “harmoonia”, mille ladinakeelne vaste on concordia ning sõprusega, mille ladinakeelne vaste on amicitia. Lisaks kristlikku ligimesearmastusega, mis on caritas.

Kirjandus

bell hooks. (1986). Sisterhood: Political Solidarity between Women. Feminist Review No. 23, Socialist-Feminism: Out of the Blue (Summer, 1986), lk. 125-138.

Brunkhorst, H. (2005). Solidarity: from civic friendship to a global legal community. mit Press.