Ott Raidmets: Ma ei pea olema naine, et olla feminist

Ott Raidmetsa kõne 2. aprillil Eesti loomerahva aprillipleenumil Endla teatris.

Head kuulajad! Mul on rõõm viibida täna siin ruumis ühes inimestega, kes on olnud Eesti kultuuri kandvaks jõuks. Olen noor näitleja ja mul on au siin oma koduteatris teiega oma mõtteid jagada.

Ma olen feminist.

Arvatakse, et feminism on oma olemuselt midagi radikaalset, hullumeelset, naistekeskset. Feminism ei kanna endas midagi muud kui soovi elada maailmas, kus naistel on võrdsed õigused meestega. Võrdsed õigused poliitilisel, majanduslikul, sotsiaalsel ja isiklikul tasandil. Ma arvan, et igal naisel peaks olema õigus otsustada ise oma haridustee, karjääri, perekonna, keha ja välimuse üle. Aga mis see minu asi on? Ma olen ju mees.

Teatritöös seisan ma alati kirglikult oma rolli eest. Olgu ta pätt, kaabakas või mõrvar. Ma püüan teda ikka kujutada nii ausalt, ehedalt, tõetruult kui võimalik. Aga minu rollile päriselus on tihtipeale raskem truu olla, sest ühiskonnal on minu kui mehe suhtes ootused, mis on minu olemusega vastuolus. Kui minu roll ühiskonnas on olla selline mees, kes on domineeriv, jõuline, valmis kaitsma oma au rusikatega, kes ei nuta kunagi, sest see võib paista nõrkusena, kelle arusaam toimivast kodust piirdub prügi välja viimise ja õlle joomisega, kes materdab kõike ja kõiki, mis on tema elustiilist erinev, kes arvab et „kaunid suured silmad on kinnise suu kohal“, siis SEDA rolli mina mängida ei taha. Olen kindel ja tean omast kogemusest, et neid mehi on veel, kes seda ei taha, kuid teevad sellele vaatamata veenva etteaste. Ma tahan öelda, et seda rolli ei ole vaja mängida. Aga miks me endiselt mängime seda rolli ja kus on selle alged?

Kes poleks kuulnud lauset „kolm on koolipoisi hinne“? 2016. aasta seisuks on bakalauruseõppe lõpetajaid meeste seas kõigest 36%, naiste 64 vastu. Ometi on pea igas valdkonnas juhtivatel kohtadel mehed. Miks see nii on? Meenutades varajast koolipoisiiga, ei mäleta küll, et minust just väga palju oodatud oleks. Ma pole kunagi pidanud lapsena tundma survet olla tublim, korralikum, tähelepanelikum, muidu ei saa head hinnet või jään ehk millestki ilma. Sama ei saa tüdrukute kohta öelda. Tüdrukuid julgustatakse maast madalast olema korralikumad, püüdlikumad, eeskujulikumad. Tüdrukud peavadki rohkem pingutama. Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kommenteerib vanemate klasside küsitluse tulemusi Sirbis: “Poisid kirjutasid oma vastustes, et neilt ei taheta ega oodatagi suurt midagi. Poisilt ei eeldata, et ta ettenähtud haridust koolist tahab, vaikimisi justkui oodatakse poistelt korrarikkumisi ja vastupanu kooli nõuetele. /…/ Meie päevil ei kuulu akadeemiline haridus enam maskuliinsesse kuvandisse. Kui poisil on humanitaarsed või vaimsed huvid, siis selleks, et mitte olla kaaslaste hulgast välja tõugatud, varjab ta oma huvisid ja teeskleb, et olla vastuvõetav.“ Mida see meile siis ütleb?

Poistel on ühiskonnas eelised ilma, et nad peaksid olema püüdlikumad, eeskujulikumad, seevastu aga peavad tüdrukud enda kehtestamiseks pingutama topelt.

Me mängime siin majas tükki nimega „Väljast väiksem kui seest“, mis põhineb kuue eesti inimese intervjuudel. Minu kehastatav Raimond räägib, et üksikemad on Eestis probleem, aga ei saa aru, kust nad tulevad. Või näiteks teine tegelane Toivo arvab, et naine on seksuaalne olend, seksuaalne isik, mehe omand. Sellised hoiakud ei piirdu ainult selle tükiga. Need on kõikjal meie ümber. Me ei pane neid enam tähelegi. Hiljuti tekkis teatris proovisaalis diskussioon meeste ja naiste üle. Üks minu kolleegidest märkis, et „mis see mehe ja naise vaheline suhe muud on kui võitlus, kes jääb peale“. See kõlas minu jaoks nii normaalselt. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et mind tegelikult häirivad niisugused käibetõed, sest ma ei ole kunagi päriselt mõistnud, miks peab mehi ja naisi pidevalt omavahel vastandama. Nagu oleksid nad teineteise suurimad vaenlased. Pigem mulle meeldib mõelda nii, et jah, mehed ja naised on erinevad, aga pole mingit põhjust, miks nad ei võiks koos võrdsetel alustel eksisteerida? Võitlus seostub minu jaoks agressiivsusega. Heal juhul piirdub see võitlus sõnadega.

Hoiakute ja suhtumise muutumine algab ikkagi noortest. See on kindel, et ma ei hakka ega suudagi muuta üksikemade probleemist segaduses olevat Raimondit või naisi seksualiseerivat Toivot. Juba praegu näeme hoiakute muutumist meie noortes. Eriti noortes, kes on sündinud vabas riigis, nagu mina.

Meenub üks olukord ülikooli ajast. Klassiruum täis noori inimesi. Filosoofia õppejõud küsis huvi pärast: “Kes teist julgeb öelda, et ta on feminist?“ Ma ju põhimõtteliselt teadsin, mida feminism endast kujutab, et see kaitseb naiste õigusi ja et ma seda pooldan, aga ometi ma ei tõstnud kätt. Keegi ei tõstnud kätt, peale ühe tüdruku. Mida ma siis kartsin? Sildistamist, kaaslaste arvamust? Tegelikult mõtlesid paljud samamoodi nagu mina, aga miski takistas neid. See miski oli hirm. Hirm võtta seisukoht. Hirm seostada ennast liikumisega, mille suhtes valitseb nii palju eelaarvamusi. Hirm on seotud teadmatusega. Me peame endale selgeks tegema, mida feminism tähendab. Mida see endas kannab. Ja aru saama, et feminist ei ole keegi lastetu, kibestunud meestevihkaja, kes valab oma viha välja. Võrdõiguslikkuse teema on tibusammul edasi liikumas, aga seda veavad ainult naised. Ka meestel on siin oma roll mängida.

Aga võiks ju noorelt inimeselt küsida, et milles probleem? Ole feminist, kesiganes… kes sind keelab? Sa oled ju oma valikutes vaba? Aga kui lihtne on olla ühel naisel oma valikutes vaba kui..

Naise keha seksualiseerimist on ajakirjad, telesaated tuugalt täis, mis survestavad tüdrukuid pidevalt olema kõhnemad, nooremad, ilusamad, mitte isepäised, targad, vabad oma valikutes. Kui kerge on olla vaba oma valikutes, kui meediaväljaanded juhivad tähelepanu asjadele nagu mitu kilo kaotas president Kaljulaid uues ametis või et kui palju Mirtel Pohla filmides ennast alasti võtab või mis on need viis nippi, mida iga naine peaks teadma, et mees teda ei petaks. Te teate, millest ma räägin. Neid näiteid on lõputult.

Ja sama suur vastutus sooroolide muutmisel on teatril, kinol ja kultuuril üldiselt. Teatrite repertuaari kujundab endiselt meestekeskne näitekirjandus, kus naisnäitlejad mängivad rolle, mis põhinevad paaril lavaleilmumisel, ilusal välimusel ja kelmikal naerul. Või näiteks film, mis purustas eelmine aasta kõik publikurekordid. Mitut naistegelast te seal nägite, kes olid jõulised, intelligentsed, enda eest seisvad ja kellele anti üle paari minuti ekraaniaega? „Klassikokkutulek“ saab järgmine aasta endale järje, aga näiteks film „Marie Underi sonetid“ jäi toetusest ilma. Mis eeskuju me sellega anname? See kõik esineb nii suure sagedusega, et me ei panegi seda kõike enam tähele. Võiks öelda, et me oleme sellega harjunud. Võiks öelda, et me aktsepteerime seda. Aga mitte mina.

Aeg on küps anda ühiskonnas mehele uus roll. Noortel inimestel, eelkõige noortel meestel on aeg seda uut rolli endale nõuda.

Ma ei pea olema naine, et olla solvatud seksismist. Samamoodi ei pea ma olema mustanahaline, et olla solvatud rassimist või gei, et olla solvatud homofoobiast. Ma ei pea olema naine, et olla feminist.