Ühiskond

Häid uudiseid on mõnus lugeda. 2019. aasta algul sai teatavaks, et New Yorgi linnavalitsus paigaldab Greenwich Village’i kvartalisse mälestusmärgi transliikumise eestvedajatele Marsha P.

Abielust sai feministliku arusaama järgi vangla, mis võtab naiselt väärikuse, tambib ta kõnelevaks kodumasinaks ja röövib tema isikupära.

Mingil hetkel märkasin, et vahel minu sõber ja sinu poiss Y käitub nagu mitte just eriti hea inimene. Sel ajal ei teadnud ma termineid nagu „väärkohtlemine“, „toksiline käitumine“ jne. Tema suhtumises minusse tunnetasin vaid sõbralikku austust ja toetust ning seepärast ei suhtunud ma temasse nagu ta oleks liiale läinud või halvasti käitunud.

Teiseks, naiste ja tüdrukute “väärtuse” sidumine hüümeniga võib viia inimõiguste rikkumisteni nagu nt “neitsilikkuse kontrollid” ehk sunniviisilised günekoloogilised läbivaatused eesmärgiga tuvastada, kas naine on “süütu”.

Psühholoogid kirjutavad, et mugav vanusevahe partneriga on tavaliselt pluss-miinus viis aastat. Kõlab tõepäraselt, kuid ikkagi küsin endalt aeg-ajalt: „Aga kas ei ole imelik kohtuda palju nooremate meestega?“

Laupäeval toimus Tallinnas Eesti esimene feministlik foorum, kus võrdsete õiguste eest seisvad inimesed tõdesid, et hoolivat ühiskonda saab ehitada vaid kõiki gruppe ära kuulates ja nendega arvestades.

Kuidas trollimise ajastul ellu jääda ja oma tööst rõõmu tunda? Oluline on enda vajadustest aru saada. Lihtne, kas pole? Muidugi ei ole.

Annija Sprīvule ja Anete Biteniece on Lätist pärit koolitajad, kes tahavad aktivistidele südamele panna, et nad ei unustaks iseenda eest hoolt kanda.

Kuidas rääkida majanduslikust solidaarsusest, mis peab olema ka feminismi üks alustalasid?

Niisiis, eksole, mulle on suhtenõu vaja. Ma ei tule ise toime selle värgiga.

Aktivism on suuresti kolinud sotsiaalmeediasse. Kuid sotsiaalmeediast vastu vaatavad meeleolud ei peegelda ilmtingimata reaalsust ning organiseerumist võib see isegi ohustada.

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu.