We’re all living in… America?

Olles kokku puutunud mõlema kultuuriruumiga, on ühtaegu lõbus ja kummaline näha, kui sarnaseks on muutunud avalikud arutelud Eestis ja Ameerikas. Samasoolised paarid, raseduse katkestamine, religiooni tõus, isegi relvad – Kaitseliit tahaks, et kodudes oleks neid rohkem (???). Nii toetus- kui vastuargumendid on kõigil teemadel üsna sarnased, kuigi USA kristlik tiib on märksa võimsam ja suurem kui meil. Ühes „Vabariigi kodanike“ tüüpi saates arutles seal meestest koosnev paneel naiste õiguse üle rasedus katkestada, mille taustal pole Priit Sibula verbaalokse sel teemal iseenesest midagi üllatavat.

Olgu siinkohal märgitud, et eesmärk pole praeguseks juba tüdimuseni äraleierdatud Ameerika-bashing. Eestil on Ameerika kultuurist nii mõndagi õppida, milles üleookeani rahvas tunduvalt eesrindlikum on, eriti mis puudutab sallivust ja sotsiaalset tundlikkust. See, et meieni on jõudnud ka Ameerika eluviiside negatiivsed osad, nagu kiirtoit ja halvad filmid, ei ole mingi Eesti-USA suhete eripära, vaid ülemaailmne nähtus, milles omakorda pole mõtet süüdistada ameerika inimesi, vaid suurkorporatsioone ja neid nähtusi tuleks pigem võtta globaliseerumise kõrvalproduktina. Ei ole üht ilma teiseta siin maailmas, paraku.

Esimene hüpotees oleks, et ehk olemegi jõudnud heaoluühiskonda? Me ei pea enam ühiskondlikku olelusvõitlust, oleme saavutanud tasakaalu ja sisemise rahu, nüüd võime tegeleda kriisi või arengu algusetappide ajal kõrvale jäänud teemadega nagu sotsiaalia ja inimõigused.

Kuigi see pole iseenesest täiesti „mööda“ väide, ei saa meie riiki praegu pidada majanduslikult nii kindlaks ja rahvast nii jõukaks (kuigi võrdlus 90ndatega teeb meid tõepoolest tunduvalt kindlamateks kui olime tol ajal), et öelda, et oleme jõudnud unistuste Põhjamaale. Põhjamaadega on ka see häda, et seal tegeldakse ka nende sotsiaalsete teemadega, millest paljud eestlased suurt ei hooli. Kahju küll, aga kui tahate põhjamaa rikkusi, peate arvestama, et need on tulnud koos sotsiaalse tundlikkuse ja eri gruppide õiguste laienemisega. Need kaks ei seisa teineneisest eraldi. Nii et pigem võime öelda, et tugevam sotsiaalne närv ühiskonnas võib sillutada teed majandusliku edukuse poole, avardades ühiskonda ning jõudes rohkem kui paaril-kolmel tasandil ülejäänud lääne maailmale järele.

Teisalt võime küsida, kas pole nendel teemadel rääkimine siiski pigem negatiivne ilming. Vaadates homoviha, mis kooseluseaduse ümber tekkis, hakkas nii mõnelgi avatuma vaatega inimesel piinlik. Sama tundsid paljud noorsootöötajad, naistearstid ja feministid, kui tõsimeeli arutleti noore naise enesemääratlemisõiguse üle. Kui peaks lahti minema tõeline maru debatt relvade teemal, on silmapööritajaid samuti kindlasti palju. Kas on hea, et arutleme avalikult inimeste eraelu üle? Kooseluseadus oleks ju võinud ka vaikselt tulla – tegelikult oleks pidanudki, sest kooselu samasooliste paaride vahel juba nagunii toimub, seadus seda ei muuda. Ometi võivad mõned, eriti LGBT-kogukonna enda seast, tunda end ebamugavalt, et nende isiklik elu järsku kogu ühiskonna lahata on. Ühed vehivad rusikatega, teised tormavad nende eest barrikaadidele. Tahaks ju rahus olla ja lihtsalt enda elu elada, milleks see tsirkus? Kuigi ühest küljest on vajalik, et mingid teemad enam vaiba all peidus pole, on nüüd mil olukord on mõnevõrra jahtunud, ehk aeg lasta inimestel lihtsalt olla. Kindlasti on palju neid, kes on tänulikud uue seaduse eest, kindlasti tänulikud jätkuva toetuse eest, kuid mitte ameerikalikult paatosliku ja üliemotsionaalse retoorika eest, mis seda ümbritses.

Mingis mõttes võib eesti ühiskonna uusi jututeemasid võtta ka positiivsetena. Vaikimine tähendab seda, et olukorda pole või see pole oluline või on teema niivõrd tabu, et seda ei kõlba üles võtta. Homoseksuaalsete inimeste teemal vaikimine ei muuda neid olematuks, küll aga marginaliseerib nende probleeme. Alaealise abordi ümber käiv debatt oli küll jabur, ent kinnitas siiski, et meie riigis on ka noorel inimesel õigus oma keha üle otsustada. Nii et kuigi kõik debatid ning järsku pead tõstnud religioossus ei ole kõigis oma aspektides kuigi intelligentsed, empaatilised, mõnikord on lausa piinlikud (nagu ka Ameerikas), on need kõik ikkagi viinud mingi arenguni. Samuti on välja astunud suur hulk inimesi, olgu sammud suured või väikesed, kes on näidanud, et need, kelle üle arutelu käib, võivad nende toele loota. Palju kära, aga kindlasti mitte eimillestki. Nüüd oleks aga tarvis, et sama kirglikud debatid tekiksid vaesuse, sõltuvusprobleemide ja muude probleemide ümber, mis eesti perekondi ja ühiskonda hoopis rohkem lõhuvad kui samasooliste kooselu või noorte naiste enesemääratlemisõigus.

 

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka