#Minaka14. Lood 6–10

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Siin avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

6.

Olin umbes 12 ja elasin Lasnamäel. Tulin pärastlõunal koolist ning sisenesin kodumajas lifti. Mulle järgnes võõras mees. Küsisin, mitmendale korrusele ta läheb. Ta ei vastanud. Küsisin uuesti. Seepeale astus ta mulle lähemale ja sirutas oma käe mulle jalgevahele. Virutasin talle niimoodi jalaga, et ta vaarus liftist välja. Ma ei tea, kust mul selline jõud tuli, aga see ehmatas vist ka teda, sest ta lahkus meie majast. Jumal tänatud, et ma enne tema vastust oma korruse nuppu ei vajutanud, sest muidu oleks lifti uksed sulgunud …

7.

Olin 13-aastane, kui ema kunagine sõber hakkas meil külas käima. Vanematega juttu ajamas ja vahel veidi ka napsutati. Kord oli mul vaja kodust linna saada, et sugulastele külla minna. See sõber oli nõus mind ära viima, kuna pidi ise ka linna sõitma. Kodust linna oli 40 km. Sõidu ajal peatas ta auto ja ütles, et enne siit edasi ei sõida, kui ma pole talle musi teinud. Tegin siis põsemusi, aga ta polnud sellega nõus, ikka suu peale tuleb musi teha, mis mul muud üle jäi, kui lasta ligi 40 aastasel tubaka järgi haiseval mehel end suudelda. “Nii õpitaksegi suudlema, poisikestest pole ju asja”. See kordus selle sõidu jooksul veel kahel korral. Lisaks tundus vastik, et pani oma käe mulle põlvele. Edaspidi püüdsin tema külla tuleku ajal olla oma toas või minna kodust ära, et ei saaks mind käperdama tulla. Õnneks see sõprus vaibus, kui saabus sügis. Aga selle suudlemise ja käperdamise tagajärjel ei tahtnud väga kaua kanda seelikuid ja kleite, ujumas käisin trikooga. Nüüd ligi 20 aastat pole sellest oma kellelegi rääkinud.

8.

Kirjutan enda kaks lugu. Esimene ei lähe otseselt teemaga kokku, aga ma tahaks selle ka kindlasti välja tuua, sest ma pole sellest väga kuskil rääkida julgenud. Nimelt tegu on üsna häguse mälestusega, millega suutsin alles sel aastal leppida. Kui ma olin paar kuud 11- aastane olnud, käisin ma ühes Ahhaa laagris, kus oli üks 16-aastane noormees. Pidasin teda kenaks, mistõttu ma arvangi, et ma ei rääkinud juhtunust kellelegi. See noormees proovis mind vägisi liftis suudelda ja mulle kätt püksi ajada. Ma olin 11-aastane. 

Teisel minu lool ilmselt lõpp veidi toredam kui mõnel teisel inimesel, sest see isik sai karistada, kuid kole jutt on see siiski. Ma olin 11, kui minuga hakkas internetis suhtlema 18-aastane noormees. Ta suhtles minuga ligi aasta aega, kuni olin nõus temaga kokku saama ja kokku saades ma polnud selle vastu, et ta mind seksuaalselt katsus, sest ma arvasin, et see ok. Õnneks said mu vanemad sellest teada ja see isik sai karistada. Selleks on nüüd möödas peaaegu viis aastat ja ikka leidub inimesi, kes leiavad, et ta on kuidagi vähem süüdi, sest ma ju tegelikult ei öelnud talle kordagi ei. See inimene, kes mulle niimoodi tegi on nüüdseks kihlatud ja ta neiu on just üks nendest, kes julgeb sellises asja süüdistada mind. Hullem veel, too neiu ootab last.

9.

Kõndisin koolist bussile oma klassikaaslasega kui üks eriti võigas mees sammus me kõrvale ja hakkas tungivalt küsima meie aluspesu värvi ning kas me tema poole tahaks minna. Ta jälitas meid bussile, seega me istusime ette bussijuhi juurde, kartes, et ta tahab teha meile midagi. Niipea kui meie peatus tuli, jooksime sõbranna juurde nii kiiresti, kui suutsime, et mees meid edasi ei jälitaks. Me olime siis 8-aastased, 2. klassi õpilased.

10.

Minu vägistaja ei tea ilmselt siiani, et ta on vägistaja. Südames loodan, et ehk kuskil hingesopis on ta mõistnud, et tema tegu oli vale, kuid ilmselt on see vaid soovmõtlemine. Meie kultuur ja ühiskond on täis pikitud samasuguseid lugusid ja asjad, mis ei tohiks olla aktsepteeritavad, on seda vaatamata kõigele. Mõtlemist muuta on raske ning pikka aega välja kujunenud mustrid on visad muutuma. Siiski tunnen, et tahan oma loo kirja panna, olgugi, et sellest on möödunud peaaegu kakskümmend aastat. Ja pean tunnistama, et vaatamata minu usalduslikule suhtele kirjasõnaga ning liigsele avameelitsemisharjumusele, on see minu jaoks üks hirmutavamaid asju, mida olen kirjutanud. Kuueteistaastaselt olin ma romantilise mõtteviisiga tüdruk, kes kasvas, nina raamatutes. Ma olin üks neid plikasid, kes ei olnud koolis just populaarsed, pigem vastupidi, ning see mõjutas enesehinnangut, käitumist, ellusuhtumist – kõike. Ebakindel ja kohmetu, täiesti kindel, et ma olen kohutavalt kole.

See ei tähenda, et ma oleks olnud pailaps – paar aastat enne seda olin leidnud enda jaoks pungi, uued sõbrad; skeenemelu, alkohol ja sigaretid käisid asja juurde. Pärast mõnda õlut oli enesekindlust kõvasti rohkem ja tore oli lõpuks kuhugi kuuluda. Sõprade seltsis suutsin üsna edukalt teeselda julget ja isegi ülbet noort naist, kes ei karda hunti ega tonti. Meie meelispaigaks oli pealinna vanalinn selle kitsaste tänavate, kangialuste ja väikeste parkidega. Too õhtu oli tegelkult nagu paljud teised. Hulkusime hiliste õhtutundideni ringi, jõime õlut, jaurasime. Istusime künkal, kuni hakkas pimedaks minema ning seltskond muutus üha hõredamaks. Ja mina olin armunud. Tunnete objekt oli mõni aasta vanem ning viibis sealsamas künkal ega tundnud minu vastu erilist huvi. Istusin seal, rumal teismeline, suits ees, ja vaatasin teda kutsikasilmadega ning ei julgenud ära minna. 

Lootsin nimelt, et suudan teda siiski kuidagi paeluda. Mida ma täpselt ootasin, ei tea isegi. Ilmselt mingisugust romantilist tundepuhangut, tema silmad kohtumas minu omadega, millele järgneks öine jalutuskäik, käest kinni hoidmine, müüri vastas suudlemine … Kaugemale ma ei julgenud mõelda. Süütu olemine tundus minu jaoks tollal häbimärgina, millegi sellisena, millest ma ei rääkinud ka sõbrannadele, kuid ei saa öelda, et ma oleksin meeleheitel, et olukorda muuta. Seks tundus ahvatleva, põneva, kuid siiski ebamäärase ja veidi hirmutava elamusena. Ma ei tea, kas ma isegi tahtsin seda. Mina tahtsin meeldida, lihtsalt ja selgesõnaliselt. Meeldida üleüldse, aga eelkõige sellele lehviva tukaga vaimukale pikale noormehele. Tegelikult tahtsin Suurt Armastust, muinaslugu otse raamatulehtedelt, kuid seda poleks ma tollal tunnistanud isegi endale. Alustuseks tahtsin meeldida ning tõele au andes, ükskõik kes oleks sobinud. 

Niiviisi unistades möödusid tunnid. Suurem osa sõpradest oli juba lahkunud, kas koju või pidutsema, kuid mina jäin. Mingi naiivne sisetunne valetas,et just täna on See Õhtu. Ette rutates võin öelda: ei olnud. Armastuslugu ei juhtunud, ei sel õhtul ega ühelgi järgneval. Juhtus hoopis nii, et ühel hetkel oli suurem osa mind ümbritsevast seltskonnast välja vahetunud uute inimestega, meeldiv noormees oli veel seal, oli ka paar teist, võrdlemisi vähetuttavat nägu, teised olid minu jaoks uued inimesed, enamus neist minust vanemad, pigem kolmekümne ringis. Tegin tutvust, enda meelest olin kohutavalt lahe täiskasvanud naine teiste täiskasvanute keskel. Vahepeal oli lahkunud viimane mulle sobiv buss. Ehk sellele lootsingi, noormees elas minuga samas linnajaos, uskusin siiralt, et ehk viib ta mu oma taksoga ära, samas oleksime võinud koos koju jalutada, mis sest, et minna oli üsna pikk maa. Romantika! Lobisesin meelega uute tuttavate, ka meestega, näitamaks, kui ükskõik mul temast on – selline on teadagi kõigi noorte naiste loogika, ära jumala eest välja näita, et ta sulle meeldib. 

Piilusin silmanurgast ja ootasin. Ja siis ta tõusis püsti ja kõndis minema. Üksi, kaks kätt taskus, tagasi vaatamata. Minul aga ei olnud järsku kuhugi minna, bussid olid läinud, taksoraha ei olnud ja kodu kaugel. Seltskonnast vaatasid vastu võõrad näod. Kurtsin, et ei saa kuidagi koju, uurisin, kas keegi saaks taksoraha laenata, “ma ausõna maksan tagasi, ma võin oma dokumendi panti jätta”. Nad naersid. “Ma taksoraha ei anna, aga sa võid minu juurde tulla, ma elan lähedal, pärast on sul hea koju minna,” ütles Rauno, sõbraliku naeratusega 29-aastane mees. Ma kõhklesin – olin temaga alles tutvunud ning üleüldse, pakkumine tundus täiesti mõistetavatel põhjustel kahtlasena. Siis teatas Kati, kes oli pigem Rauno vanune, kuid keda ma mingil määral tundsin, et mees on igati usaldusväärne, hea inimene, Kati olevat tema juures korduvalt ööbinud, nii sõpradega, kui ilma, ta ei tegevat kellelegi kunagi liiga ja üleüldse “tal on nii suur lahtikäiv diivan, et sinna mahub kuus matsi vabalt ära”. Vaatamata ema manitsustele ja enda kõhklustele nõustusin. Tundmatu Rauno juures ööbimine tundus turvalisemana, kui üksi vanalinnas kolamine. Pealegi oli alternatiivskeene minu jaoks “turvaline paik”, kõik teadsid kõiki, kõik käisid samadel pidudel… Ühtsustunne, kuulumine, nii need asjad käivad. Rauno juurde läksime taksoga, tee peal ostis ta veel mõned pudelid õlut. Jõudsime tema korterisse, vestlesime. 

Mees oli viisakas, ei üritanud käperdada, ei teinud lähenemiskatseid. Kuulasime muusikat, jõime õlut, enda meelest tegin kõik, et välja näidata, et ma ei ole huvitatud mingisugusest intiimsusest. Voodisse minnes jätsin riided selga ning pugesin temast võimalikult kaugele. Ja siis tuli see küsimus, mida kuulsin meeste käest hiljemgi, see vastik, narriv küsimus: “Kas sa magad kodus ka kõigi riietega?” Üritasin vastu naljatleda, öeldes, et aga ma ei ole ju kodus. Rauno teatas rõõmsalt, et ma võin end tunda kui kodus ning et ta ei hammusta, või midagi samaväärselt labast. Ma ei mäleta enam, kas ma võtsin midagi ära, kindlasti ei koorinud ma ka selle vestluse peale end alasti ega viskunud ta käte vahele. Hoidsin eemale. Kuid ühel hetkel ta oli minu peal ja kooris mu riideid seljast ära, üritades mind suudelda. Ma ei võidelnud liialt vastu. Üritasin korduvalt “ei” öelda, kuid minu ei-d olid vaiksed ja arad, nende vastuseks tuli “tssh, kõik on korras”, kerge rabelemisele vastas naljatlev “Ei pääse välja”. Ega ma olekski minema pääsenud, kui täiskasvanud mees kogu keharaskusega mu peal lamas. 

Ja kuskil ajusopis mõtlesin käibefraase stiilis “ju sa ikka ise tahtsid, muidu poleks sa poleks siin”, “mida sa muud ootasid?” ja muu säärane. “See on rokenroll, beibi”. Ja ausalt – ma kartsin. Ei teagi täpselt mida, süütuse kaotamist, protsessi ennast, Raunot … Samas kartsin ka, et kui liialt vastu hakkan, siis ta kas teeb mulle päriselt haiget või viskab mind tänavale, mis ei tundunud samuti väga meeldiva mõttena. Ta ei olnud vägivaldne, mul ei olnud valus, oli ainult hirm, vastikus ja ebameeldivustunne. Hommikul oli ta minuga sama sõbralik kui eelneval õhtul, pakkus kohvi ning seletas, kuidas ma rongijaama pääsen. Nimelt otsustasin ma kogu oma teismeea uljuses, et lähen sõpradega teise linna kontserdile. Variant koju minna ja emale otsa vaadata tekitas õõva. Lisaks tundsin soovi kuhugi minema pääseda, end täis juua, lõbus olla, mitte mõelda sellele, mis oli just juhtunud. 

Naljakas, tollal ei tundunud see kuigi traumeerivana, ma ei mõelnud, et ta vägistas mind. Mingi osa minust oli uhke, et nüüd on see siis tehtud, olen Naine, Kes Seksib (kellega tahab), veensin end, et tegelikult ma ikka olin huvitatud, et nii see peabki käima, free love ja kõik see kamm. Et ju ma meeldisin talle nii palju. Samas mäletan selgelt, kuidas kirjutasin päevikusse sellest, kuidas mingil põhjusel tunnen ma end räpaselt, teotatuna. Kuid siiski hoidsin kramplikult kinni mõttest, et ju ma siis ise tahtsin, et ise ma panin end sellesse olukorda, järelikult olin ka ise süüdi, sisendasin endale, et mees meeldib mulle. Seda on piinlik meenutada. Eneseveenmine toimis, pean tunnistama, et järgnevatel kuudel pöörasin enda tähelepanu Raunole, helistasin talle, soovisin kohtuda. Ühel korral vist isegi veetsin öö tema pool. Hiljem olen lugenud sarnastest juhtumitest: ohver sisendab endale, et tema ja vägistaja vahel on midagi, sest ei taha endale tunnistada, et teda kasutati ära. Lihtsam on uskuda, et meeldid inimesele, kas pole?

Lihtsam on uskuda, et niiviisi väljendati tõmmet sinu vastupandamatu ilu ja/või isiku poole, kui seda, et sind vägistati, et sa olid eikeegi. Ei, ma ei arvanud, et ma olin traumeeritud. Ligi kahekümne aasta kauguselt tagasi vaadates näen aga, kui palju see öö mõjutas seda, kes minust sai. Kuidas see mõjutas aastateks minu enesehinnangut, minu arusaama meeste ja naiste vaheliste suhete dünaamikast, kuidas minu soov meeldida keskendus välisele kestale, kuidas ma otsisin tähelepanu, ka sellist, mida ei oleks ehk pidanud, sest sisimas ma ei uskunud, et saan kellelegi meeldida selle pärast, kes olen. 

Mingi osa minust uskus siiralt, et kõlbangi vastassoole ainult seksiks, enamgi veel, korduvalt tabasin end mõtlemast, et mehed ei suudagi armastada, seks võrdub sümpaatiaga, omamoodi armastuse aseaine. How fucked up is that? Mõni aasta tagasi kohtasin Raunot ühel üritusel. Selleks ajaks oli mu maailmapilt avaram, teadsin paremini, mis tol õhtul juhtus ning mida see minu jaoks tähendas. Mingil põhjusel otsustasin, et on aeg temaga sellest rääkida. Kutsusin ta viisakalt eemale ning tegin juttu. Rääkisin, et ei süüdista teda ning et ilmselt ta ise ei mõistnud tollal, mida ta tegi, et ma ei hakka aastaid hiljem kuskil kellelegi sellest kuulutama. Et minu jaoks on lihtsalt oluline, et ta aktsepteeriks, et tema käitumine ei olnud õige ja et sisuliselt oli see vägistamine. Muud ei olnud mul temalt vaja, ei vabandamist ega selgitusi, lihtsalt mõistmist. 

Mõistmise asemel sain välja naerdud. Kõik ei olevat olnud üldse nii, ma mäletavat valesti, ma ise olevat teda taga ajanud ja ahistanud, kuni ta lõpuks järele andis. Ta süüdistas mind kogu loo välja mõtlemisest ja hüsteeritsemises, tagatipuks lubas ta minna baarmeni juurde ning öelda, et tülitan teda, kui ma “seda lollust ära ei lõpeta”. Midagi selles vaimus. Sellel lool ei ole õnnelikku lõppu. Kuskil, mingi sopist mu hinges ma kuulen siiani “Polnuks siis vaja ringi hulkuda ja juua” (mu ema häälega), kuulen kõiki neid ühiskonna manitsusi ja potentsiaalsete netikommentaatorite sõimu, et “need plikad ise käituvad nii”. 

Tõepoolest, minu käitumine ei olnud kõige arukam. Ma olin kuusteist, mul puudus elukogemus, ma olin naiivne ja mängisin kedagi, kes ma tegelikult ei olnud. Ma ei oleks pidanud tol õhtul nii hilja väljas olema, seda enam ei oleks mina (ega keegi teine) tohtinud selles vanuses alkoholi pruukida, võõra mehe juurde ööbima minemisest rääkimata … nimekiri sellest, mida mina valesti tegin, on pikk ega piirdu ühe õhtuga. Kuid kas see vabandab kuidagi selle ligi kolmekümnese mehe käitumist? 

Täiskasvanud inimene peaks mõistma, et 16-aastane on laps. Ta peaks mõistma, et sellel lapsel on kodus vanemad. Ta peaks mõistma, et isegi kui see laps talle alasti sülle roniks, on tema vastutus sellega mitte kaasa minna, seda enam, kui see laps on joonud. Selliseid lugusid on palju, samuti selliseid Raunosid. Nad käivad tööl, ja kannavad ülikonda, sõidavad mootorratastega, tõstavad jõusaalis rauda, vaatavad jalgpalli … Abielluvad ja saavad lapsi, lapselapsi. Mõni jääbki peolõviks. Nad on täiesti tavalised mehed, kes elavad oma elu nii nagu ikka ja ei mõtle kunagi tagasi neile kordadele, kui nad on teinud midagi, mis mõjutas kellegi teise elu pöördumatult, sest neid ennast see ei mõjutanud. Sest meie ühiskonnas on ohver enamjaolt süüdi, vägistaja on kuri põõsa tagant välja kargav rusikahoope jagav eksvang, noored naised riietuvad liiga litsakalt ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Sest Raunod ei ole vägistajad. Nii on alati olnud ja lahendusi ei paista kuskilt. Selline käitumine on normaliseeritud. “Minu” Rauno ei ole loom. Sõprade seltsis on ta tore mees, ta teeb sporti, mängib pilli ja tegeleb heategevusega. Ometigi – ta on vägistaja. On aeg, et me märkaksime ka selliseid lugusid, et nimetaksime asju õigete nimedega. Et edaspidi jääks selliseid “Raunosid” üha vähemaks ning tüdrukud ja naised saaksid tunda end turvalisemalt. Või kui seda on liialt palju loota, siis vähemalt seda, et nad julgeksid kõvema häälega “ei” öelda. 

(Nimed on muudetud.)

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Eelmised #minaka14-lood on siin.

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 71–80

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.