Toimetaja veerg. Kui mina ütlen Narva, siis sina ütled…

Hetkel mängib: Toimetaja veerg. Kui mina ütlen Narva, siis sina ütled…

Narvas ärkab igal hommikul 51 411 inimest, kellest enamik ütleb päeva esimesed sõnad vene keeles. Kuidas meie, kes me ei ärka Narvas, ei räägi vene keelt ja oleme seal külalised, Narvat näeme?

Kahel nädalal ärkasin Narvas ka mina, sest olin NARTi kunstiresident. Residentuurid on kummalised nähtused – sama oluline kui töötegemine on lihtsalt ümbritseva konteksti kompimine ja kohtumisteks võimaluste loomine. Residendina avastan erinevaid ruume ja ootan, kuni inimesed minuni jõuavad. Narvas juhtus see eriti kiiresti. Ei teagi, kas põhjuseks oli külalislahkus või see, et mu „välismaisest” olekust oli kohe näha, et olen kas Narva jalgpallimeeskonna liige või (suurema tõenäosusega) NARTi resident. Vastupidiselt sõna „resident” tähendusele olin Narvas ainult külaline ja järgnevaid mõtteid tuleks võtta külalise mõtisklusena.

Kui mina ütlen Narva, siis sina ütled Eesti Wabariik

Milliseks peavad teised pealinlased Narvat? Tegin Tallinnas dekoloniaalse, klassiteadliku ja feministliku kehakaardistamise õpitoa1, kus tabasin selle arvamuse killukesi. Palusin osalejatel luua Ida-Virumaa ja Narva ajajoon ning paigutada sinna sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme ja -rõõme.

Narratiiv, mida mulle Tallinnas Narvast jagati, oli järgnev. 19. sajandil rajati edukas Kreenholmi manufaktuur. Okupatsioonieelse Eesti Vabariigi ajal elas Narvas palju eestlasi (eestikeelseid inimesi2). Linn pommitati aga maatasa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni saabudes ei lubatud eestlastel linna naasta ning nende asemele asundati sinna palju venekeelseid töölisi. Nüüd on narvakad segregeerunud ja kehvasti haritud. Meie (eestikeelsed inimesed) oleme selles süüdi, aga oleme ka üritanud sinna piirkonda Station Narva ja Vaba Lava näol kultuuri viia ja tuua. Kas see on töötanud, ei olda kindlad. Peale selle on Narval pakkuda Kiviõli suusakeskus, ja, oot, kas midagi oli veel?

Mind rabas meie, tallinnlaste, maalitud Narva rõõmude ja raskuste narratiivi maik.

Mind rabas selle rõõmude ja raskuste narratiivi maik: kultuurialgatuste raamistamine kultuuri toomisena ja ajalooliste sidemete rõhutamise kaudu vihjamine, et see maa on rohkem meie (kes me seal ei ela) oma kui seal praegu elavate ja nende kaheksa kümnendit seal elanute esivanemate oma. Selles oli midagi… kolonialistlikku3. Narva on kui puudulik ja veidi tühi ruum, mida Tallinnal on „kohustus” täita.

Eks see kõik olegi valus: okupeeriva riigi juhitud4 asunduskolonialismi ja venestamise tulemusel linna kolinud inimestesse suhtuvad nüüd veidi kolonialistlikult need, kes tunnevad sidet nendega, kes asunduste pärast oma kodudest ära aeti. Kolonialistlik suhtumine ei ole sama mis kolonialistlik tegevus. Mu püüd ei ole pisendada eestikeelsete inimeste põlvkondlikku traumat, vaid ärgitada leidma enda sees empaatiat – nii nende suhtes, kes toodi Narva Nõukogude poliitvangidena kui ka nende suhtes, kes lihtsalt otsisid majanduslikus mõttes paremat argipäeva. Võib-olla ka nende suhtes, kes tulid, sest pidasid või peavad Narvat imperialistliku venemaa5 osaks? Ah, las see jääb.

Roosades toonides joonistusel on Narva Puškini tänav.

Puškini tänav, Narva. Illustratsioon: Katariin Mudist

Prevaleeriva diskursuse taastootmine oli ilmselgelt minu süü: mina lõin ruumi ja seega oli mul vastutus ka vestlust juhtida. Võin ju küll vestlust alustada, öeldes, et võtame dekoloniaalse vaate, aga see ütleb midagi muud kodueestlasele, keda on õpetatud mõtlema endast kui koloniseeritust, mitte kui kolonialistliku pilgu omajast. Lisaks on päevakajaliste teemadega mittekursisolemine loomulik, sest Narva on kaugel ja võõras, ning eestikeelne meedia ei tõsta Narva rõõme ja raskusi tihti esile. Rääkimata loomulikult VKG ja teiste keskkonnakahjulike ettevõtete lobitööst6, mille alla on läinud nii palju raha ja tööd on tehtud nii tõhusalt, et kui ma ütlen „Ida-Virumaa” ja „Narva”, ei mõtle töötoas osalejad „keskkonnareostus”, „põlevkivi” või „tuleviku kadu”. See, et keskkonna- ja sotsiaalprobleeme ja -rõõme otsides ei räägi me põlevkivist, ei ole juhus. Miks liigume eestikeelses Narva-diskursuses nii kergelt keele, rahvuse ja kultuuri küsimuste juurde, aga raskem on esile tuua meie, eestikeelsete inimeste, majanduslikku ja keskkondlikku võimu selle piirkonna üle? Kuidas meie põlevkivitööstus ekspluateerib Ida-Virumaad, moodustades vaid mõne protsendi Eesti SKT-st (nt 2021. aastal 3% SKT-st ja 1% tööhõivest7), aga tekitades üle poole riigi jäätmetest (nt 2018. aastal 75%8 ja 2024. aastal 59%9)? (Jah, samal ajal ka 5800 inimesele tööd pakkudes.10)

Miks liigume eestikeelses Narva-diskursuses nii kergelt keele, rahvuse ja kultuuri küsimuste juurde, aga raskem on esile tuua meie, eestikeelsete inimeste, majanduslikku ja keskkondlikku võimu selle piirkonna üle?

Selle tõttu, mida meedia näeb esiuudisena ja et ma ei osanud õpitoas piisavalt teistsugust perspektiivi tuua, jäävad seal mainimata ka teised keskkonna- ja sotsiaalprobleemid ja -rõõmud. Kaks päeva enne õpituba hukkus Kohtla-Järvel massikonfliktis 21-aastane narvakas Pavel11. VitaTiimi Noortekeskuses tegelevad Narva noored juba aastaid eneseteostusega12. Kinnisvaraportaalid on täis Narva kortereid, mida müüakse kõrgete küttekulude tõttu võileivahinnaga13. 2000ndate alguses jäädvustasid dokumentalistid, kuidas Kreenholmi venekeelsed naistöötajad panevad hoogsalt tantsu ja Sinimägedes joovad eestikeelsed meesveteranid metsas viina14. Ida-Virumaa elanikel on muu Eestiga võrreldes rohkem keskkonnaga seotud haigusi15. (Khm, põlevkivi ja pärandreostus.) Nende teemade asemel rääkisime me, tallinlased, Eesti Vabariigist ja hävinud Narva majadest.

Pärast töötuba Tallinnast jälle Narva naastes kihab mu soontes ärritus „eestluse toomise” projekti suhtes ja ma ei suuda selle kolonialistlikest joontest mööda vaadata. Ka teistes linnades üles pandud sotsiaalkampaania „Südames eestlane” plakatid tekitavad selles kontekstis kõhedust. Plakat, mis Tallinna linnaruumis kannab tähendust „su kõrval bussis istuv teistsuguse välimusega inimene on ka eestlane – te olete sarnasemad, kui sa arvad” mõjub Narvas väitena „saa aru, tegelikult oled sa eestlane”. Sääraste plakatite (ja restoranide reklaamtekstide) eestikeelsus tundub siin nii võõras, et aju registreerib neist igaühe. Lõpuks tekib rattaga sõites tunne, et iga nurga taga on uus kahemeetrine sotsiaalkampaania plakat. Märkan, et hakkan päev-päevalt aina rohkem aeglase, kõlava eesti keele asemel poodide töötajatega vene keelt purssima.

Kui mina ütlen Narva, siis sina ütled integratsioon

Sotsiaalne probleem, mille töötoas osalenud kohe välja tõid, on segregatsioon ja eestikeelsele haridusele üleminek. Seda arusaadavalt, hariduslõhe on suur probleem. Ka mulle on oluline, et kõigile eesti lastele oleks tagatud võrdsed võimalused. Soovin elada maailmas, kus Narva vene emakeelega lapsel on vabadus jätkata oma kooliteed ka Eesti (üli)koolides, mitte ainult välismaa ingliskeelsetes või venemaa venekeelsetes (üli)koolides. Siiski, proovides mitte minna kaasa eelmainitud kolonialistlike narratiividega, ei pea ma per se oluliseks, et iga venekeelne inimene räägiks eesti keelt või et Eesti venekeelsed piirkonnad muutuksid eestikeelseteks.

Riigigümnaasiumis ja samas majas asuvas põhikoolis aeglustavad lapsed meid nähes sammu ja ütlevad kiire ja kõlava häälega „Tere!”.

Minuga võtab ühendust Narva Eesti Gümnaasiumi kogukonnajuht Martin Tikk, kes on valmis tegema koolimajas ringkäiku. Tikk elab (omab isegi korterit!) Narvas, aga kui küsin, kas ta veedab ka nädalavahetused siin, ilmub ta näole piinlikkust täis naeratus. Seega narvakas, aga südames külaline. Riigigümnaasiumis ja samas majas asuvas põhikoolis aeglustavad lapsed meid nähes sammu ja ütlevad kiire ja kõlava häälega „Tere!”. Tikk tõdeb, et kooliperele on oluline, et Narva Eesti Gümnaasiumit ei nähtaks eestlaste eliitkoolina. Kool on avatud ka nädalavahetuseti, ja uutes, väga julge sisearhitektuuriga ruumides (sisearhitektuuri lõid T43 Arhitektid) korraldatakse lisaks koolitööle eestikeelseid huviringe, eesti keele tasemeeksameid ja kogukonnaüritusi. Tikk ütleb naljatledes, et on näinud aknast, kuidas maja ette tullakse oma uut maasturit pildistama. Vahel on betooni raha kallamine hea, kui selle kõrval panustatakse ka teistsuguse vaimse keskkonna loomisesse. Kooliõpilased ja õpetajad tunduvad siiralt õnnelikud ning on valmis kõigeks uueks ja värskeks.

Koolis on tunda, et institutsioon kasutab oma ressursse kogukonna hüvanguks. Meetod „Mulle meeldib kooris laulda. Kas sa tahad ka proovida?” näib eetilisem viis „eestlust tuua” kui plakatikampaania või otsused, mille põhjendused ei jõua kohalikeni. Koloniseeriv toomine ja võimaluste loomine teistsugususega kohtumiseks on kaks väga erinevat asja.

Kui mina ütlen Narva, siis sina ütled keeruline

Tunnistan, et mu prillid on Narvat külastades veidi roosad. Minu külastusega samal ajal teeb mõned päevad Narva lähedal Sillamäel uurimistööd Šotimaal elav ukraina antropoloog ja kunstnik Vlada Vazheyevskyy (külaline!). Vlada tuletab mulle oma Sillamäe lugudega meelde, et ma ei saa sellest piirkonnast rääkides omadussõna “keeruline” ees silma kinni pigistada. Mittebinaarne Vlada räägib, kuidas isegi maskuliinseid riideid kandes ja kohalikku keelt rääkides erineb ta piisavalt, et ilma kohaliku ukrainlase abita oleks ta välitöödel… noh, peksa saanud.

Ma ei tahaks öelda „keeruline”, aga olen teadlik, et mind koheldakse siin piirkonnas nii hästi, sest olen noor, valge, feminiinne, peenike naine.

Ma ei tahaks öelda „keeruline”, aga olen teadlik, et mind koheldakse siin piirkonnas nii hästi, sest olen noor, valge, feminiinne, peenike naine. Narva Veneetsias, kus mõned kunstiresidendid on kogenud rassilist ja etnilist diskrimineerimist, nõustavad kohalikud mind rõõmsalt, kuhu suunda ma peaksin sõudma ja kuidas kanalipervelt oma paat liikuma saada. Tänaval jooksevad mulle järele tüdrukud, kes kiidavad mu riietust ja tahavad mind kallistada, „sest sa oled nii ilus”. Jõusaalis ei saa ma masinat tööle ja kohe on neli abivalmit kätt platsis.

Roosades toonides pildil on kaelakaart tekstiga "KÜLALINE". Kaelakaardil on joonistatud ka Narva Puškini tänav.

Narva külaline. Illustratsioon: Katariin Mudist

Jah, selle põhjuseks on osati see, et olen avatud olekuga ja naeratan kõigile, kes mu võõruse pilguga ära tabavad. Kuid antropoloogile omaselt on avatud ka Vlada ja põhjaameeriklasele omaselt on naeratav ka NARTi köögis kohatud Alan16. Naeratavale suule vaatamata keegi mustanahalise Alaniga Narva Veneetsias kontakti ei astunud. Ning kas ma ei näinud mitte põlastust silmades, kui jõusaalis aitama tulnud lihaselisele kätepaarile paljastasin „Я не понимаю по-русски”? Enne selle tabamist jõudis teine peenikene kätepaar naeratada ja tõdeda: „Eesti keel? Masin töötab!”.

Kõik külalised ei ole võrdsed. See, mida mulle Narvas näidatakse ja kuidas mind koheldakse, sõltub sellest, kes ma olen ja kuidas ma välja näen.

Kui ma ütlen Narva, ütled sa liminaalne

Ühes veidras kohas, Kreenholmi tehase mahajäetud majade vahel asuvate mesitarude juures, kohtan juhuslikult kohtunikku ja tõlkijat Heili Seppa. Sepp mainib, et ka tema on kirjutanud Narvast. Sepp kirjutab sellest, kuidas Narva ja narvakate omadusi ei ole võimalik tabada – linn on täis vastuolusid ja iseenda peegeldusi. Sepp mõtiskleb: „Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.”17

Eriti kui läheneda Narva keskkohale Kreenholmi suunast, mõjub linn tõesti liminaalsena. Park, mida valgustavad uhiuued valgustid ja raamistab madal muru, aga mille keskel on kolossaalse maja ja metsa ristsugutis. Arusaamatult kõrge sild, mis ületab haudvaikset raudteed. Teed ääristavad poeaknad tekstidega „Kauplus on suletud (ajutiselt)”, kuni ette satub massiivne plakat „OLEME AVATUD!”. Tänavad on korras, aga tühjad. Need, keda tänaval kohtan, mõjuvad kummastavalt, sest nad ei ole kusagile teel. Nad lihtsalt jalutavad, promeneerivad.

Tänavad tänavateks, kodudesse ma ei näe. Ning elu kihab ju kodudes.

Tänavad tänavateks, kodudesse ma ei näe. Ning elu kihab ju kodudes. Sepp kirjutabki: „Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.”18 Ma tõesti olen siin võõras. Eesti kodakondsus ei tee sellest minu maad, aga samas ei väida ma, et Narva ei ole Eestimaa. Mul ei ole pidepunkte.

Aga siis näen Jüri Nikolajevit. Märkan teda silmanurgast ERRi ukse juures suitsetamas, kui Vaba Lava ees rattalt maha hüppan ja etendusele jooksen. Nikolajev on ERRi Narva korrespondent, kes suudab põimida uudised otse Ukraina rindelt või venemaa alternatiivmeediast huumoriga niivõrd osavalt, et Vikerraadiost või „Aktuaalsest Kaamerast” tema häält kuuldes keeran meediakandja kohe valjemaks. Ma olen fänn. Tõesti olen fänn. Kahjuks valin Nikolajeviga vestlemise asemel Lääne-Euroopast saabunud kontekstipimeda külalisetenduse, mis romantiseerib ja mängustab nii sõda kui ka TI-droone. Kui poole etenduse pealt lahkun, pole ka Nikolajevit enam suitsunurgas näha.

Tal on siin (sünnist saati) kodu, kuhu minna, ta ei ole külaline19. Kui teisipäeva hommikul oma Tallinna kodus raadio käima panen, kuulen sealt Nikolajevi eestikeelset häält, mis toob rahvani uudiseid vene meediast.

  1. Kehakaardistamise metoodika teoreetilisest baasist on kirjutanud näiteks Cawayu, A., & Vertommen, S. (2024, 30. detsember). Cuerpo-Territorio/Body-Territory. Kohl: A Journal for Body and Gender Research, 11(1), 8. https://kohljournal.press/cuerpo-territorio
  2. Kuna Eesti venekeelsed elanikud on rahvuselt venelased, eestlased, ukrainlased, tatarlased, armeenlased, grusiinid jne, kasutan ma siin ja edaspidi mõisteid „eestikeelsed” ja „venekeelsed”. Kõik venekeelsed ei ole venelased ja kõik eestikeelsed ei ole eestlased.
  3. Võib küsida, kas „kolonialism” on siinkohal päris täpne mõiste. Kas see keerukas mõiste eeldab põlisrahvast, kelle suhtes koloniaalvõim toimetab? Kas tegemist on hoopis kultuurilise tagasivõtmisega (ingl cultural reclamation)? „Kolonialistlik suhtumine” kirjeldab siin tekstis püüdu tuua hirmu abil piirkonda oma kultuur, muuta piirkonna inimgrupp endaga sarnaseks ning vaadelda maad ja kehasid kui pilgu alt väljas olevaid „ressursse”, mida ekspluateerida. Selle kõige raamistamine kolonialismi mõiste ja kehakaardistamise metoodika kaudu aitab kriitiliselt vaadelda meie endi praktikaid. Kui tegemist on hoopis kultuurilise tagasivõtmisega, siis kas oleme selles ebaõnnestunud? Kas oleme kultuurilise tagasivõtmise nime all ise hakanud kasutama kolonialistlikke võtteid? Seega on mõiste siinkohal vahend jõuda tulevikus täpsemate kirjeldusteni, mitte viis pakkuda lõplikku definitsiooni selles aegruumis toimuvale.
  4. Võimalikest põhjustest, miks Narva elanikel ei lastud kolida tagasi Narva, on kirjutanud David Vseviov. Vseviov, D. (2001). Endiste narvakate mõistatus. Tuna, (2), 60–67. https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2017/03/VseviovDavid_Endiste_narvakate_TUNA2001_2.pdf
  5. Alates täiemahulise sõja algusest proovin oma tekstides mitte austada venemaad suure algustähega.
  6. Vt näiteks: Eesti Energia ja VKG juhid: kui Brüsselist erandit ei saa, muutub põlevkiviõli tootmine peagi elujõuetuks. (2026, 25. august). Ärileht. https://arileht.delfi.ee/artikkel/120605895/eesti-energia-ja-vkg-juhid-kui-brusselist-erandit-ei-saa-muutub-polevkivioli-tootmine-peagi-elujouetuks
  7. OECD. (2024). OECD economic surveys: Estonia 2024. OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/33e6beee-en
  8. 2018. aastal tekkis Eestis jäätmeid vähem, sest vähenesid põlevkivitööstuse tootmismahud. (2019, 16. juuli). Keskkonnaagentuur. https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/2018-aastal-tekkis-eestis-jaatmeid-vahem-sest-vahenesid-polevkivitoostuse-tootmismahud
  9. Keskkonnaülevaade – jäätmed ja ringmajandus. (2026, 23. september). Keskkonnaportaal. https://keskkonnaportaal.ee/et/keskkonnaulevaade/keskkonnaulevaade-jaatmed-ja-ringmajandus
  10. Michelson, A., Koppel, K., Melesk, K., Arrak, K., Laurimäe, M., Murasov, M., Paat-Ahi, G., & Piwek, A. (2020). Ida-Virumaa majanduse ja tööturu kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega. Poliitikauuringute Keskus Praxis. https://www.praxis.ee/uploads/2020/12/Lopparuanne_Polevkivitoostuse-kahanemise-mojud.pdf
  11. Harlamova, D. (2026, 14. september). „Temaga oli alati lõbus”. Kes oli Kohtla-Järvel hukkunud narvakas Pavel? (2026, 14. september). Postimees. https://www.postimees.ee/8545844/temaga-oli-alati-lobus-kes-oli-kohtla-jarvel-hukkunud-narvakas-pavel
  12. Karimov, K. (2026, 4. september). VIDEO | Kaks kindlust ja sada meetrit Venemaani: Narva noored räägivad oma elust piirilinnas. Delfi. https://www.delfi.ee/artikkel/120608506/video-kaks-kindlust-ja-sada-meetrit-venemaani-narva-noored-raagivad-oma-elust-piirilinnas
  13. Pott, T. (2026, 27. september). Algaval kütteperioodil tõusevad pea kõikide kütteliikide hinnad. ERR. https://www.err.ee/1610149771/algaval-kutteperioodil-tousevad-pea-koikide-kutteliikide-hinnad
  14. Positiivne Narva, 3/5 [Telesaate episood]. (2005). Eesti Televisioon. ERR Arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/positiivne-narva-3
  15. Orru, H. (2019). Ida-Virumaa – keskkond ja elanike tervis. Vikerkaar, 4–5. https://www.vikerkaar.ee/ida-virumaa-keskkond-ja-elanike-tervis/
  16. Nimi muudetud.
  17. Sepp, H. (2020). Killustatud kogemuste Narva. Vikerkaar, 4–5. https://www.vikerkaar.ee/killustatud-kogemuste-narva/
  18. Sepp, H. (2020). Killustatud kogemuste Narva. Vikerkaar, 4–5. https://www.vikerkaar.ee/killustatud-kogemuste-narva/
  19. Laiapea, V. (2025, 22. veebruar). Inimestest aegamööda: Jüri. Päikesetõus ja hümn Narva kindluses. Postimees. https://www.postimees.ee/8196595/inimestest-aegamooda-juri-paikesetous-ja-humn-narva-kindluses