Caldera Zoova

Me ei tea, kui kaua selle olukorra lahendamine aega võtab, aga üüriarve, honorarid ja tööjõumaksud ei oota. Kui sul on võimalus, siis kaalu annetamist.

Pane oma teadmised naiste ajaloost ja feministlikust mõttekultuurist proovile.

Puhkamist on vaja selleks, et pingutusest taastuda. Et olla inimene, mitte tootmisüksus. Et olla väärtuslik ilma saavutusteta. Juulis puhkame meiegi.

Me kasutame sookategooriaid kontekstides, kus nad on üleliigsed ja kus me võiks inimesi kategoriseerida mõne sobivama tunnuse alusel.

Õpeta lastele, et inimesed ise on tähtsamad kui nende nahavärv. Aga mitte ainult – lisa sinna juurde teadmine, et nahavärv võib oluliselt mõjutada seda, kuidas neid mitmesugustes olukordades koheldakse.

Radikaalfeministide järgi ei jää soojaotusel põhinevast võimuerinevusest puutumata ükski eluvaldkond – ebavõrdsus ulatub magamistoast presidendivalimisteni välja.

Jüri Kolk kirjutab oma utoopias, et ta tahab lihtsaid asju. Selliseid, millest ise võidab. Ja muidugi ka selliseid, millest võidavad kõik ülejäänud.

Feministeeriumi utoopiate sarjas ilmub Laura Vilbiksi novell "Punane".

Õnneks on Black Lives Matteri protestidest ja toetusavaldustest näha, et vähemalt osa „valgest“ maailmast on valmis tunnistama üles oma mineviku patud ja paluma vabandust.

Utoopiad peavad puudutama soosuhteid ja soorolle, tahavad nad seda või ei.

Kõik on võimalik siis, kui me suudame ette kujutada, milline tulevik olla võiks.

Tähistasime selle aasta alguses 5. sünnipäeva ja tahame küsida, mida sa oma lemmikult Eesti feministlikult väljaandelt ootad.

Radikaalfeministid tõdevad, et naiste assimileerimine meeste järgi tehtud maailma ei too kaasa nende täielikku majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset iseseisvust.

Juunis pulbitseme ja võtame endale vabadusi. Podcast on tagasi, kontor on taas avatud, üritused on taas alanud ja lugejad saavad jälle kaasa rääkida.

Antropoloog Aet Annist kirjutab, et küttimine ja korilus käivad käsikäes, soorollid pole sugugi selgepiirilised ja nii ohtlikkuse kui tootlikkuse poolest tõuseb esile hoopis korilus.

Võimalus ennast ja oma seksuaalsust ausalt väljendada ning olla selles aktsepteeritud ja hinnatud, on midagi hingeülendavat.

Kliimaaktivistid Kristin Siil ja Kertu Birgit Anton võitlevad, et planeeti jaguks ka tulevastele põlvedele. Nüüd viivad nad uue õlitehase ehituse kohtusse.

Treileri põhjal tundub, et taas on valminud film, kus on täpselt üks naissoost tegelane (habras, salapärane, ebamaine), kelle roll on olla meespeategelase (sügavamõtteline, kergelt kriisis, ennast otsiv) huviobjekt ja tõenäoliselt ka päästerõngas.

Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Vägivallaohvreid nõustavate ja toetavate asutuste kontaktid. Alternatiivsed abi küsimise viisid, kui oled vägivallatsejaga pidevalt koos

Rünnakud on nii sagedased ja tavapärased, et ületavad küll uudiskünnise, aga ei too mitte mingisuguseid tagajärgi. Meid on lihtsalt tuimaks sõimatud.

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson räägib, kuidas jõudis tööni inimõiguste valdkonnas, millised on olnud tema töö kriitilisemad hetked ja mida arvab ta feminismist.

Ja oi, kuidas ma vihkasin 18-aastasena ja oi, kuidas ma vihkan praegu, kui mulle ette kirjutatakse mina olemise viise.

Ehk ei pea enam jälgima haigestumise- ja suremuse statistikat, vaid seda, kuidas turbokiirusel on ümber vaadatud olulised ühiskondlikud väärtused ja kokkulepped.