Naised on riigi vaenlased?
Elasin viimast aastat Poolas – olin siis kuueaastane –, kui minu koduküla lähedal randus Taani kodanikeliikumise Naised Lainetel abordilaev. Langenorti-nimelisel laeval jagati kondoome, rasestumisvastaseid pille ning tehti aborte. Arstid võtsid vastu laev-kliinikus umbes kakskümmend naist. Legaalsete abortide tegemiseks sõideti rahvusvahelistesse vetesse. Kui laev naasis Poola sadamasse, siis ootasid ultrakatoliiklikud aktivistid naisi ning valasid laeva üle punase värviga ning loopisid naiste suunas mune.
Veider on mõelda, et veel kuuekümnendatel käisid Rootsi naised aborte tegemas just Poolas, kus toona kaitses seadus naisi rohkem kui nüüd ja rohkem kui toona Rootsis. Poola iseseisvumine on seotud katoliku kirikuga, Johannes Paulus II – kes on paljude poolakate jaoks suurim pühak –, oli abordivastane ja see kõik mõjutas 1990ndatel aborti puudutavat avalikku arutelu ning kujundas vastu võetud seadusi.
1993. aastast on võimalik teha aborti vaid mõnel juhul: kui naise elu on (tõeliselt) ohus, kui on tehtud meditsiiniliselt kindlaks, et lootel on väärareng, kui rasestuti vägistamise käigus või kui tegemist oli intsestiga.
2016. aastal, kui ma olin parasjagu keskkooli lõpetamas, taheti abordiseadust veelgi karmimaks teha, kuid naised läksid tänavatele, et seista oma kodanikuõiguste eest. Seda meeleavaldust tuntakse musta esmaspäeva meeleavaldusena. Ema meenutas mulle siis seda Langenorti-nimelist laeva: mäletan, kui vihane ma olin ja samal ajal tänulik, et Eestis ei pea me sellise probleemiga tegelema. Toona võisin nii veel mõtelda.
Musta esmaspäeva meeleavaldused toimusid ka kahel järgmisel aastal, valitsus kastis tasa-tasa oma varbaid vette, et katsuda, kas ühiskond on küps abordi keelustamiseks. Siis ei olnud.
Ega paljud ei uskunud, et nüüd, 2020. aasta sügisel, pandeemia ajal on Poola naised valmis meelt avaldama. Praegu on ju imeline aeg võtta vastu seadusi ja korraldada selliseid muutusi, millele on suur vastuseis, mille jõud seisneb solidaarsuses ning valmisolekus minna tänavatele.
Kui isekad on need naised, et nad seisavad enda õiguste eest, seades nii oma pered ja riigi ohtu! Nad on riigi vaenlased!
Aga väita, et valitsus ise ei osanud neid meeleavaldusi oodata, oleks naiivne, sest musta esmaspäeva meeleavaldused on näidanud juba ammu, milline jõud on Poola kodanikuõiguste eest seisjatel ja millise vastupidavusega tegutsevad Poola rohujuuretasandi liikumised. Naised Lainetel on lubanud taas Langenortiga Taanist Poola seilata – seitseteist aastat hiljem –, aga naised ei oota laeva käed rüpes. Palju nähakse vaeva, et hoida meeleavaldusi rahumeelsena, olgugi et seda on keeruline teha, sest paljude huvides on teha neist naistest tänavatel “rahva silmis” riigi, pere ja traditsioonide vaenlased. Abordiseaduse karmistamise eest seisjad on valmistunud võitluseks juba pikemat aega.
Viimase mõistmiseks annan mõned lingid, mille abil end kurssi viia. Vaadake heliga!
Meeleavaldusel lauldakse: Ciao, ciao, ciao. Poola keeles tähendab ‘ciao’ keha.
Meeleavaldusi toetav ja valitsusevastane räppar Karol Krupiak salvestas loo, mida peetakse selle meeleavalduse hümniks.
Meeste vastuarmee marssimas kirikute poole, et neid kaitsta “feministlike antifašistide” eest.
Mehed mustas ründasid Wrocławis Naiste Marsil osalejaid.
Nelikümmend meest mustas ründasid Wrocławis naiste marsil osalejaid.
Naised arreteeriti teel meeleavaldusele Varssavi külje all ilma igasuguse põhjenduseta.
Varssavis ründasid mehed mustas naist ning lõid teda metallist oraga.
Mehed mustas ründasid Varssavis pürotehnikaga meeleavaldajaid.
Paramilitaarse Kristuse Armee uute liikmete rituaalne liikmeks vastuvõtmine augustis.
Kommentaar on avaldatud Feministeeriumi novembri uudiskirjas, mille saab endale tellida siit.
