mehed

Valimised on läbi ning juba me elamegi uues reaalsuses, mis ühest küljest oli ennustatav, ent teisest küljest tundub ikka veel hirmutav.

Tallinnas tegutseb sellest sügisest täiskasvanud nähtamatu lapse kogemusrühm.

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse.

Ma püüan mõista, kas mulle ainult tundub nii või on tõepoolest kätte jõudnud hetk mu partnerist lahku minna.

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.

Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt.

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus.

Vägistamiskultuurist on mehel imelik rääkida, sest see kirjeldab fenomeni, millest ta ise teadlik pole.