mehed

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus.

Vägistamiskultuurist on mehel imelik rääkida, sest see kirjeldab fenomeni, millest ta ise teadlik pole.

On terve ports laule, mida oleme rõõmsalt kaasa ümisenud ja ühel hetkel sõnadesse süvenedes vakatanud.

Töötan ühe väikse tiimi juhina ja nagu iga teine juht, saan minagi regulaarselt enda aadressil kriitikat.

Maskuliinsuseuurija Jeff Hearn räägib sellest, miks mehed, kellel sageli ühiskonnas rohkem võimu on kui naistel, ennast ikkagi tõrjutuna võivad tunda ning et seksuaalse ahistamise varjamisel ja kinnimätsimisel võivad olla tõsisemad tagajärjed kui algsel teol.

Arvasin alati, et saan vähemalt kolm last.

Minu lapsed on mulle isana suureks õnnistuseks olnud ning pannud mind maailma teisiti nägema.

Kultuur ja ühiskond pole inimese sõbrad. Need on tema ajutised liitlased sõdimaks tundmatu ja segadusse ajava välismaailmaga. Nüüdses ühiskonnas käib tabude ja müütide lammutamine, mille tõttu on meil enneolematu võimalus arutleda kaua vaidlustamata kehtinud soorollide üle, kirjutab Mikk Pärnits.

Moodsal ajal pole meeste kehal kantavad ehted enam kuigi levinud ja meeste keha ehtimine on üpris piiratud. Meil on mansetinööbid, lipsunõelad, rinnamärgid, ja sõltuvalt põlvkonnast või päritolust, kannavad mõned mehed ka kõrvarõngaid, mõni kannab sõrmust või lausa väikese sõrme sõrmused.

Aga kui siis kogu selle kadalipu peale selgub, et kõik klapib nii tekstivestluses kui ka päriselt kokku saades, jutt jookseb ja naljad lendavad, on rõõm suur!

Enne kultuurüritusele minekut püüan ma alati natuke tausta uurida.

Karukultuurifestival Tallinn Bearty tuleb jälle, sedapuhku 19.