Ühiskond

Seda kirjatükki innustasid mind kirjutama arvukad artiklid peamiselt portaalides Objektiiv ja Uued Uudised, kuid ka mujal, kus targad ja vihased mehed sõna saavad.

Olen veendumusel, et palju õiglasem on kahetseda seda, et pesamuna pole, kui seda, et pesamuna on. See on minu viis vastutust võtta. Kaasnähtusena tunnen kergendust, sest mul kulub tulevikus vähem raha rasestumisvastastele vahenditele, sest pean arvestama üksnes võimalike kondoomikuludega.

Eestil on uus valitsus. Seal on kaks naist, kaks Jüri, kolm Marti ning hunnik skandaale, mis tekkisid juba enne valitsuse ametivande andmist.

Sellegipoolest panevad mind hetkel muretsema Eesti asjad, nimelt see, et ühe partei esindajad, kes moodustasid koalitsiooni, käituvad täpselt nii, nagu oleks neile kuri vaim sisse läinud.

Feministeerium kohtus tervise- ja tööminister Riina Sikkutiga, kes vastutas ametist lahkuvas valitsuses soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemade eest.

Lasteriiete värvikoodidest pole pääsu, ka siis kui lapsed ise mässavad.

Eelmisel nädalal kirjutati Delfis esimest korda teadlikult krüptofašistlikust ilmingust.

Workshopi tiimi sõnul on teatriliidu aastapreemia auhind poliitiline sümbol ja iga säärane sümbol tuleb täita ka poliitilise sisuga.

Inimõiguste vallas on Eesti veel palju tööd vaja teha. Me tahame valitsust, mis teeks seda tööd. Mis julgeks minna edasi, mitte tagasi. Nii lihtne see ongi.

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.

Kommenteerime eilset koalitsiooniläbirääkijate seisukohta, et eelarveauke tuleks lappida valitsusväliste organisatsioonide, eriti Feminsteeriumi suguste organisatsioonide toetamise lõpetamisega.

Я была «студенткой», и это никого не смущало, но кем бы я стала после этого? «Ученая»? Возможно. «Преподавательница»? Справедливо. Но даже моей уверенности в себе не хватает, чтобы использовать наиболее очевидное «историчка» вне иронического контекста.