Mida lugesime? Millest unistame?
Feministeerium on 2018. aastal avaldanud kokku ligi 210 eesti-, vene- ja inglisekeelset artiklit. Küsisime lõppeval aastal kirjutanud autoritelt, millised lood neile enim korda läksid ning palusime neil unistada, mida nad uuest aastast ootavad.
Minu lemmik on “Poola naisliikumise strateegilised valikud”! Tõeliselt vajalik, sügav ja liigutav. Ükski teine artikkel ega video ei ole mulle Poola olukorda nii selgelt lahti seletanud kui see artikkel.
2019. aastal on valimised, mis ilmselt haarab tüki järgmisest aastast. Samas, mulle väga meeldib, et Mikk Pärnits ja Aimar Ventsel kirjutavad meestest ja ühiskonnast ning ehk jaksavad nad seda ka edaspidi. Mu suurem ja segasem unistus on, et Feministeerium ühendaks senisest veelgi enam erinevaid feministe ja liitlasi ning oleks kõige mõjukam humanistliku ja vaba ühiskonna eest kõneleja Eestis.
Minu jaoks oli kõige olulisem artikkel Paul Vahtra “Iseendana tunnen end kõige paremini”. Selle artikli sisu ja vorm on minu silmis midagi täiesti erakordset eesti keeles, kus inimene kirjutab oma soost, klassipositsioonist nii avatult ja selgelt.
2019. aastal ootan sekkumist valimistesse, nii nagu noorteadlased avaldasid Riigikogu Toimetistes faktikogu kliimamuutustest ja nagu poliitika.guru ilmselt hakkab oma agendat ajama, tahaks Feministeeriumiga koostöös avaldada feministliku poliitika faktikogu.
Kõige rohkem meeldis mulle artikkel “Kes kardab kultuurimarksisti?” – piisavalt karm ja poliitiline ja lihtsalt hästi kirjutatud lugu.
Kui mõistatada 2019. aasta kohta, siis tahaksin näha
- edaspidigi feminismi demarginaliseerimist venekeelses internetikeskkonnas ja avalikus diskursuses;
- rohkem initsiatiive, mis on suunatud naiste abistamisele kriisiolukorras;
- et meditsiinikindlustus asuks katma naiste hügieenitarbeid (nagu tegi üks kindlustusfirma Prantsusmaal, god bless them). No ja loomulikult sõsarkorda kogu maailmas.
Kõige olulisemad olid Feministeeriumi poolt kogutud #minaka lood. Liigutavad ja võimsad. Kurvad, vihaleajavad. Lootusttekitavad.
Unistan kolmest asjast
- Suuremast intersektsionaalsusest.
- Sellest, et Eestis hakataks lõpuks ometi seksuaalset ahistamist tõsiselt võtma.
- Olen kohutavalt rõõmus, et Eestis on naiste marss tulekul. Olen ise UKs iga aasta käinud ja see on nii inspireeriv. Soovin kõigile Feministeeriumi tegijatele ja toetajatele rõõmu ja inspiratsiooni.
Lõppeva aasta artiklite pealkirjade ülelugemisel jääb mulje sisukast ja põhjalikust avaldamisaastast. Maskuliinsus, venekeelne kogukond, #minaka – ei tahakski ühte teistest rohkem esile tõsta. Aga kui peaks, siis valiks kohalikud #minaka lood. Mitte isegi niivõrd sellepärast, et naistevastasest ahistamisest ja vägivallast on oluline rääkida (ja on!), vaid sellepärast, et nendest lugudest jääb silma ja hinge lisaks konkreetsetele kogemustele üleüldine reaalsus, milles naised elavad. Väga erisugustest lugudest saab kokku panna pildi, mis näitab, millega naised oma elu jooksul kokku puutuvad, toime tulevad, lepivad ja võitlevad. Argidetailides on terve maailm, mis võib kriipima jääda rohkem kui fakt, et kord juhtus midagi koledat.
Järgmisel aastal soovin näha kogukonna, suhete ja aktiivsuse kasvu. Sel aastal saime palju artikleid erinevates keeltes, feministliku raadiosaate, hakati korraldama naiste marssi. Ka minu kõige lähedasemas, LGBT+ kogukonnas on tekkinud uued rühmitused, üritused, ettevõtmised. Olen elevil kõige selle üle, mida igaüks, kes tõesti hoolib, ära suudab teha.
Minu jaoks on olulisim teema olnud #minaka artiklid. Mõned langesid sinna paljuvaieldud “halli tsooni”, mõne puhul oli tegu selge vägistamisega, mille vastu ükski vehm (Margus Oti suurepärane sõna) väga midagi öelda ei saagi. Kahjuks olen ma nn vabaduse laps, sündinud just laulva revolutsiooni kandis, seega enne seda, kui omandasin enda mõõdu järgi isiksuse, olin juba ümbritsetud tugevalt natsionaliseerunud ja seksualiseeritud ühiskonnast. #minaka on teemana tähtis, sest kuna seksuaalvägivald ümbritseb meid ühtlase foonina, ei pruugi enamik inimesi tähele panna, kuivõrd masendavalt sügaval omadega oleme. Seksuaal-, füüsiline- ja vaimne vägivald vajavad ikka veel rohkem kõnepinda.
Ma tahaks, et isiklikest traumadest rääkimine ei lõppeks selle aastaga. Ma ka tahan, et me tõmbame veel enam tähelepanu vägivaldsetele meestele, mõjuvõimu väärkasutajatele, võltsfeministist meestele. See aasta ei õnnestunud, aga äkki järgmine aasta on aeg, kui teod ja sõnad maksavad neile kätte. Ja kui mitte järgmine aasta siis ülejärgmine. Mul pole plaanis kohe maha surra, ma jaksan oodata.
Minu lemmikrubriik on “Ühe Eestimaa feministi märkmeid”. Need on ühtaegu väga lihtsasti mõistetavatel ja samas olulistel teemadel, mis on hingel paljudel. Seni on neid avaldatud kaks. Esimene on sellest, kui raske on olla avalikult feminist (isegi sõprade ja sugulaste keskel on seda raske öelda), teine on kehakaalust (arvan, et see probleem on kõigile tuttav, nagu ka teiste inimeste kommentaarid teie kehakaalu teemal). Loodan, et jätkame selle rubriigiga ja arutame veel paljusid (mitte ainult) feministide tõstatatud probleeme.
Minu lootus 2019. aastaks on aga see, et mehed võtaksid ausalt enda kanda pool kodutöödest ja laste eest hoolitsemisest
Ly Caul on kirjutanud suurepärase artikli “Kodutus Iirimaal on naise näoga” sotsiaalse ebaõigluse ja soolisuse ristumispunktist – Iirimaa naiste, sh eriti üksikemade probleemidest majutuskriisis. Vaesus, ärevus kindla elukoha puudumise pärast, mis halvab kõik arenguvõimalused, suur suitsiidide oht, häbi, et lastel pole tervislikku kasvukeskkonda ja puudub võimalus asenduspinnal – hotellitoas – neile kodustehtud süüa pakkuda, samal ajal, kui kinnisvaraomanikel on tulusam kortereid nädalavahetusteks pidutsevatele turistidele välja üürida ja valmis hooned ootavad tühjana seistes paremaid müügihindu. See on korraga kapitalismi kui ka soolise ebavõrdsuse probleem.
Uuel aastal soovingi, et meil oleks enam mahti terviklikeks käsitlusteks, et rääkida, millised on ebavõrdsuse põhjused, ja ruumi kriitiliselt analüüsida seksismi, rassismi, klassidiskrimineerimist, suutmissurvet ja homo- ning transfoobiat, mida ühiskonnana ise – seda ei tee imaginaarsed teised – elus hoiame.
Feministeerium on olnud minu jaoks suurepärane pigem just tervikuna. Ei tahaks (ega oskagi) ühtegi artiklit esile tõsta, mul on olnud väga hingekosutav näha just seda järjekindlat suurt pilti, mis paistab erinevate artiklite tagant. Arvamused võivad olla erinevad, aga kõik tekstid puudutavad midagi olulist. Feministeerium on aidanud ja aitab küllap edaspidigi mul maailma teise nurga alt näha. Või ma ei tea, võib-olla on see ka minu nurk.
Tulevik, eh, vist ootan haarde laienemist, aga see toimub – olen veendunud – nagunii. Minu maailmavaates on feminism seotud igasuguste teemadega – kodanikupalgast ja SKPst kuni vaba aja ja lugemise ja pagulaskriisideni. Kokkuvõttes, ja see ei ole etteheide, vaid kiitus, sest nii see minu meelest just on: feminism, vähemalt Feministeeriumi feminism, ei võitle rasvasema piruka ja soojema koha eest naistele, vaid tervikuna õiglasema maailma eest. Jätkusuutliku maailma eest, sest kui me ei tegele kõikvõimalike ebavõrdsuste leevendamisega, siis ei ole meil kliimamuutuse vastu erilisi võimalusi.
Aasta jooksul avaldatust meeldis kõige rohkem sari “Kuidas saada feministiks?” oma siiruse ja aususega.
Minu poolne uusaasta tervitus on joonistus Malta Ħal-Saflieni Hypogeumist leitud magava naise kujust, nimeks “The Sleeping Lady”. Joonistuse magab umbes 5000 aasta vanune naine rahulikult, mis on ka ühtlasi minu unistus: et meil kõigil oleks sisemine rahu ja hea uni ja ka rahu tuleks meie ümber.
Täname kõiki külalisautoreid, kes meile 2018. aastal on kirjutanud või illustratsioone loonud.
Aimar Ventsel, Airi Triisberg, Anna-Maria Penu, Aro Velmet, Ave Taavet, Barbi Pilvre, Berit Cavegn, Brit Pavelson, Christian Veske-McMahon, Dagmar Kase, Egert Rünne, Elise Rohtmets, Erika-Evely Ee Eisen, Evelin Tamm, Flo Kasearu, Gea Kangilaski, Getter-Agnes Aareleid, Grete Teigamägi, Hannaliisa Uusma, Hedda Lippus, Irina Rudik, Jaan-Magnus Tammepuu, Jana Kukaine, Jana Tšerkašina, Jaroslavna Nazarova, Jarõna Ilo, Julia Polujanenkova, Jüri Kolk, Kaarin Kivirähk, Kadi Kriit, Kai Uus, Kristina Mänd, Kristel Rannaääre, Kelly Grossthal, Laura Luide, Laura Mallene, Lee Maripuu, Liiri Oja, Ly Caul, Maari Põim, Maarika, Maarja Jullinen, Maarja Lühiste, Maria Faust, Mari Peegel, Marie Abel, Marion Pajumets, Maryliis Teinfeldt, Merike Kaunissaare, Mikk Pärnits, Milvi Martina Piir, Murca, Nika Kalantar, Paul Vahtra, Pille Tsopp, Piret Eesmaa, Piret Karro, Rebeka Põldsam, Sabrina Utkina, Sandra Jogeva, Svetlana Janiševski, Tarun Gidwani, Veiko Liis
