Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.
Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli.
Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.
Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt.
Hardo Pajula arutleb ERRis “naisterahva-liikumise” ehk feminismi üle, tutvustades, mida säärasest asjast Tammsaare nooruspõlve ajal arvati, täpsemalt siis, kui Inglismaal veel naine pangakontot avada ei saanud, parlamendi valimisest rääkimata (kuigi teaduslikke aunimetusi juba sai).
“Rääkige ja õppige ladina keelt,” ütleb professor, pisut üle kuuekümne ja igati tähtis mees oma kateedris.