Liina Järviste

(Peri)menopausi on vaadeldud kui naiste “realiseerimistähtaega”, kuna pärast seda ei saa nad enam täita oma “tähtsaimat funktsiooni” ehk laste sünnitamist.

Seksitöö on üks neist teemadest, millesse feministid suhtuvad vastandlike seisukohtadega ja ägedalt vaieldes juba sõnakasutuse tasemel.

Ukraina sõjast põgenenud naised on läinud kiiresti tööle, et hoolitseda oma laste, sugulaste-tuttavate-sõprade laste ja perede eest. 

Kuhu naised minema peaksid ning mida tegema ja teadma peaksid, kui nad tahavad kaitsta ennast, oma perekonda ja oma riiki?

Milline on praegune pensionisüsteem feministlikust perspektiivist vaadatuna?

Me peame hukka mõistma kõik sõjad ja kohtlema sõja eest varjupaika otsivaid inimesi märksa inimlikumalt ja väärikamalt.

Naiste kogemuste puhul huvitab mind eneseteostuse teema: kuidas taolises füüsiliselt ja vaimselt keerulises olukorras leiavad hooldajad viise eneseteostuseks, aga ka kuidas kasutavad Ida-Euroopa naisi palganud itaalannad oma vaba aega, kui nad enam ise oma lähedase eest hoolitsema ei pea.Taime kujutis valgel taustal kannab endas valge Euroopa teadlase pilku, mis proovib kõike korrastada, klassifitseerida ja allutada enda teaduse süsteemile.

Luuletaja, koreograaf ja tantsija Sveta Grigorjeva leiab, et hoolimata sellest, et Florence Giveni raamatule "Women don't owe you pretty" ehk eestindatult "Naiste asi pole kena olla" on nii mõndagi ette heita, mõjub see kui girl-power’i surakas näkku ja tsellusesse kintsu.

Märtsis tuli Euroopa Komisjon välja ettepanekuga kehtestada uus direktiiv naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks.

ÜRO pagulasamet palub abistavatel riikidel valmistuda maratoniks, mitte sprindiks. Samal ajal mängib Keskerakond lollimängu vaenukõne teemal.

Pagulaste olukorra lahendamist tuleks võtta kui maratoni, mitte kui sprinti. Kriis on kestnud rohkem kui kuu ja see ei lõpe järgmiste kuude jooksul.

Marianne Mikko kirjutab, et rääkida just naistest ja naistega peame me rääkima, kui teemaks on julgeolek, sest sõja all kannatavad ka nemad.

Ukraina feministliku liikumise ajaloost, olukorrast enne ja pärast sõda, rääkis Hille Hansole Ukraina teadlane, feminist ja aktivist Marina Ševtsova.

Miks ma politseisse ei pöördunud? Kas mina olin süüdi, et mind vägistati? Piret Räni visualiseeris.

Kuidas läheb ukraina LGBT+ kogukonnal praegu, kuidas saavad Eesti inimesed praegu Ukrainat kõige paremini toetada ja mida võiks vältida? Sellest ja muust rääkisime sõja valguses Feministeeriumi taskuhäälingusaate “Ära kaaguta” 3. märtsi külalise, aktivisti Yuri Yourskiga.

Mida arvavad naised oma tööst? Dagmar Kase vaatas Fideelia-Signe Rootsi tööteemalist näitust ja küsitles oma tutvusringkonna naisi, kelle mõtetest joonistub välja mitmekülgne pilt oma tööelust.

Tänavu saame võrdse palga päeva pidada 1. märtsil. Seega on naised pidanud tegema kaks kuud rohkem tööd, et teenida välja meestega võrdne palk.

On 2022. aasta varakevad ja kuigi terve maailm tunnistab Ukraina sündmuste kulgu suure ärevusega, on näha ka ilminguid, mis tekitavad lootust.

Piret Karro analüüsib ahistamiskajastusi Eesti meediapildis ja seda, millised diskussioonid on ahistamise teemat viimase kümne aasta jooksul saatnud.

Veebruaris pakume hulganisti ideid, kuidassaad maailma paremaks muutmist praktiseerida. Tahad kirjutada, joonistada, annetada, marssida? Võimalusi on palju.

Ideaalses maailmas ei tohiks vahet olla, mis soost on tööd tegev inimene. Aga kuna juhipositsiooni seostatakse siiani meessooga, siis uuris Ulla Saar, kuidas naissoost juhid oma positsiooni mõtestavad.

Oleme juba varases nooruses koolitatud uskuma, et professionaalsete eesmärkide seadmine on eduka tuleviku võti ja et unistuste töö on üks tunnustatud unistustest. Sanna Kartau mediteerib töö tähenduse üle ja küsib, kas ühiskond võimaldab unistada ka muust peale töö, mille väärtus paistab olevat eelkõige maksevõimerevolutsioonis.

Majanduslik vägivald raskendab partneri iseseisvat materiaalset toimetulekut ning võib muuta partneri vägivallatsejast sõltuvaks.

Filmitegija ja ajakirjanik Marian Võsumets kirjutab Tallinna ja Londoni kohtingukultuurist, sellisest anomaalsest nähtusest nagu iseseisev naine ja hämmingust, mis teda tabas, kui ta Dolly Aldertoni raamatu “Ghosts” eestikeelse tõlke kaant nägi.