Kai Part

Kadi Viik on teinud valiku kultuurisoovitustest, millega sügispimedust peletada (või vastupidi, mille abil mõnuga pimedusse sukelduda).

Arvutid alustasid madalapalgaliste töödena, mida tegid mustanahalised naised ja lõpetasid kõrge staatusega erialana, millest suutsid aru saada ainult valgenahaliste meeste ajud.

Woolf ütleb, et Shakespeare’i õde ei saa kehastuda, kui meie omalt poolt selleks kollektiivselt tööd ei tee.

Merike Kaunissaare luges Marianne Mikko raamatut "Naise koht" ja leidis, et see on nagu sahmakas leili privileegituimuse kerisele.

Feministina määratlemise asemel oleks viljakam keskenduda sellele, kuidas feminismi “teha”. Novembris toimuval Tallinna feministlikul foorumil arutame just seda nii asjalikus kui ka lõbusas vormis.

Feministeeriumi toimetaja Tanja Muravskaja jagab oma viimaseid kultuurielamusi.

Kapp ja sellega suhestumine – kapis olemine või sealt välja tulemine – on metafoorid, mille kohta eeldatakse, et neil on LGBTQ inimeste elus keskne koht.

99,5 protsenti vägistamisjuhtumitest jäävad Eestis kas registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpevad need õigeksmõistmisega.

Mind üllatab ikka ja jälle, kui vähe jagavad inimesed oma kogemusi kohutavate ülemustega, aga kui levinud need on.

Vandast endast ei räägitud meile midagi. Ei sõnagi sellest, kes oli see lausa vulkaaniliselt pulbitseva loomingulisusega naine, kelle jäljed veel aastakümneteks Valgemetsa metsa maha on jäänud ning kelle pärand on peamiselt pudenevate tekstiilesemete-fragmentidena peidetud muuseumikogude sügavustesse.

Elame ja tegutseme ajal ja kohtades, mis ei soodusta keerulisi vestlusi. See on ilmne kogu poliitilises spektris ja üks põhjustest, miks inimesed poliitikategijaid ei usalda.

Ma tahaksin, et meie salliv ühiskond hakkaks vaatama ka lapsi mitte soovivaid naisi (ja mehi!) normaalsena. Et minusugustel ei ole midagi viga, vaid meie soovid ja prioriteedid on mujal sellest, kuhu traditsiooniline maailmavaade on seni on võimaldanud vaadata. Et me ei ole tänamatud, kui me ei soovi ise lapsevanema rolli võtta ega soovi sama kogemust, mis meie vanematel. Et meie eesmärgid ja kohustused, aga ka rõõmud ja naudingud on mujal.

Feministeerium vestles kriminoloogiaprofessori ja Rootsi kuriteoennetuskomitee vanemteaduri Stina Holmbergiga, kes on uue nõusolekuseaduse mõju hinnanud.

Baltisaksa kirjutav naine oli reeglite rikkuja, isegi kui ta kirjutas lubatud raamides ehk religioonist, ajaloost ja järgmise põlvkonna harimisest-kasvatamisest.

Kultuurielamusi jagab Feministeeriumi kollektiivi uus liige, projektijuht Kaimai Kuldkepp. Üks raamat, üks festival ja kaks sarja.

Tahtsime praidi Kaunasesse juba mõnda aega ja seepärast otsustasime selle ka korraldada.

Alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Kehaline autonoomia tähendab kõige lihtsamas mõttes seda, et inimestel on õigus ja vabadus ise otsustada oma keha ja oma tuleviku üle.

Illustraator Piret Räni on Delfi kommentaaride põhjal koostanud ülevaate eesti naiste paradoksidest. Lühikokkuvõte – naine on alati süüdi.

Millisena paistab feministile vanamuusika ja selle tänapäevased esituspraktikad? Mida õpetab vana ilmalik ja kiriklik muusika soost ja seksuaalsusest?

Seekord tahaks sitapeade asemel rääkida nende sõpradest. Nendest, kes võimaldavad sitapeadel sitapead olla. Kes itsitavad, kui sitapead rämetsevad.

Selles artiklis räägib seitse inimest oma kogemustest, lootuses, et korraldus tulevaste pöördujate jaoks muutub.

Avasta enda seksuaalsust, vaata teraapilist ängi tekitavat doksarja ja ole hea liikleja.

Rahvastikuteadlane Liili Abuladze kirjutab, et feminism on rahvastikuarengu seisukohalt aidanud teadvustada inimeste soospetsiifilisi vajadusi.